Päev: 12. veebruar 2008

Maksipook

Üle pika aja jälle lastekodus… Härra oli vahepeal miskite põrsatempudega maha saanud ja sellega kasvatajalt pikema koduaresti teeninud. Mis muidugi tuleb trenni mõistes kasuks – kuna tempude kõrvalt oli vahepeal trenniaega napiks jäänud ja nüüd ei tahtnud bokken enam korralikult liikuda. Võtsin barongi kaasa ja ütlesin, et kui laiskloomlus jätkub, võib mõnede juppide eemaldamine ette tulla… 😛

OK, asi polnud tegelikult nii hull midagi. Panin kuti matti mööda veerema ning end igas positsioonis igapidi väänama – alakehapöörded ja põlvede rinnalevenitus selili, jala edasi-tagasi tõstmine mõlemal küljel ja keretõsted kõhuli, kõigil ideeks lülisamba ja puusavöö töölesaamine. Lisaks selili jalgade surumine (umbes nagu jõusaali jalapink, aga ketastega platvormi asemel hoidsin lihtsalt ise kätega vastu) ja erinevad asjad varbseina juures. Kui neid asju korralikult teha, peaks mõne nädalaga juba niikaugele saama, et võib uued harjutused peale panna.

Reedel lähen uuesti. Barongi võtan igaks juhuks kaasa. 😛

Tore üritus

Liikumispuuetega Inimeste Liidu iga-aastane tänuüritus toimus juba seitsmendat korda, sedapuhku Estonia talveaias. Vahva asi tuli välja.

Tuleb müts maha võtta ELIL tegevjuhi Auli ja president Antsu ees – omaaegsest “keda huvitab?”-üritusest on saanud asi, mis toimub esinduslikus kohas (eelmised olid näiteks Reaalkoolis, Kadrioru lossis ja SEB Ühispanga peahoones), kus on kohal mitmed prominendid (seekordki näiteks riigikogu esimees ja sotsiaalminister) ja ka meedia. Algusaegade maavillasevõitu asjaajamisest on saanud soliidne, pidulik ja samas ikkagi mõnusalt kodune sündmus. Kui Ene Ergma käis oma tervituses välja idee järgmine kord Toompeal kokku saada, võttis Ants kohe sõnasabast ning nüüd tundub, et järgmise aasta üritus tulebki Toompea lossis…

Mis aga ilmselt kõige tähtsam – pole enam “elukutselisi invaliide” ja sihitut vingumist. On optimism ja konstruktiivsus. Ja selleaastased tänuauhindade saajad olid kõik eranditult hästi vahvad – nii et sedasorti üritused annavad ilmselt puuetega inimeste ühiskonda kaasamisse päris olulise panuse. Ilmselt on aastatega tublisti edasi arenenud nii Eesti ühiskond kui puuetega inimesed ise.

Juttu tuli muide ka nii möödunudsuvisest kui ka selleks suveks plaanitavast laagrist. Rahvas oli väga rahul ja ootab uut korda – nüüd vist ei jää muud üle kui asi ära teha. 🙂