Sel nädalal (nagu igal aastal samal ajal) oli Harkujärvel tihedalt tegemist. Algselt oli kavas Taani vana sõbra poja ristsetele sõita, ent see jäi paraku eri asjaolude tõttu ära. Aga see-eest tuli siinmail kõvasti sünti saagida. Tegelikult peaks hakkama läpakat kaasa võtma ja neid improvisatsioone salvestama – plaadiküsijaid on juba pikemat aega käinud, ehk annaks osadest neist midagi kokku aretada.
Suure Neljapäeva missa oli vaikne, mõtisklev väikese seltskonna üritus. Reedene teenistus kanti üle ka ETV-s ning oli oma pika lauldud litaaniaga Eesti kontekstis kindlasti üsna eripärane. Täna toimus siis suurem sündmus külaliskoori, ristimistalituse ja pärastise kohvilauaga.
Üldiselt tundub, et osa Eesti rahvast on õppinud lisaks jõuludele ka ülestõusmispühade ajal kirikus käima. Optimistina võiks öelda, et lausa 100% edasiminek. 🙂
Või mõnest vaatenurgast ka märgatav tagasiminek 😛
Heh… Ray poleks Ray, kui ta seda ei ütleks. 😀
Ma tänan 🙂
Või tegelikult, mõeldes asjale üle veel veidi – kas see on edasiminek, kui inimesed õpivad kirikus käima “sest nii on kombeks” ? Lihtsalt teevad oma tagumikutunnid ära, midagi meelde jätmata ega õppust võtmata ? Passivad tolgutult kirikus, selle asemel, et näiteks oma perekonnaga või kasvõi aiatöödega tegeleda ?
Hm… Nii ja naa. Ühtpidi – paljalt vormi pärast ei ole asjal tõesti erilist pointi. Samas teisalt on alati võimalus, et inimene hakkab vormi kohta küsimusi esitades (“Miks see onkel niimoodi imelikult riides peab olema?”) ka sisu juurde välja jõudma.
Tagumiktundide tegijad on ilmselt rohkem suurte koguduste probleem, kus see n.ö. human touch puudub.
Tjaa, aga Martin Luteri mõistmiseks soovitan ma siiski püha nädalat mõnes katoliiklikus maas veeta 🙂
Bolognas on kõik rahulik, see on sada aastat kommunistide linn 😛