Lemmiklaul 3

Tuleb öelda, et seekordne saade jäi eelmistele alla, kuigi ka siin tuli klassikat piisavalt. Põhiprobleem oli “hea laul, lahjavõitu esitus või vastupidi”. Tanel Padar, kes esimeses saates suutis Ivo Linnat edukalt asendada, jäi Grapsiga hätta. Tegelikult pole Eestis üldse vist sellist hevihäält, kes “Valgust” vääriliselt laulaks (Superstaari-saatest meenub Artur, kes suutis üllatavalt lähedale saada – kuid ka mitte päris).  Villu mõjus pigem  muheda pungiparoodiana, sama võiks ka Propa poiste kohta öelda (ehkki ümbertehtud tekst oli andekas).  Volmer oli üsna harilik ning   “Cool Vibes” algas mannetult (ehkki Lenna hääl oli OK), alles alati tasemel stuudiobändi sekkalöömine pani loo juhtme seina. Toomemets oli parem kui mõne aja eest Fixi saates ja laulis enam-vähem – tuleb nõustuda Oja Petsiga, et “Tsirkus” on niivõrd hea lugu, et isegi postina paigal seisev lipsuga bürokraadionkel laval selle pauerit ei vähendanud (eraldi kompliment taustalauljatele ja kitrasoolole).

Teise poole pealt oli Kare Kauks nii hea, nagu poleks 15 aastat lavalt  maas olnudki – kuid “Mägede hääl” ei ole tema parim lugu.  Sibula bluusiversioon “Kassitapust” oli auväärne, aga jälle oli laul ise mitte nii väärikas (Thulel on paremaid asju).

Edasivalitud lugudega (Propa ja Toomemets)  võib rahule jääda, aga loodetavasti ei hakata järgmistes saadetes latti alla laskma.

1 kommentaar postitusele “Lemmiklaul 3”

  1. ititibi ütleb:

    Nojah, minu arust on ikka Volmer teistest peajagu üle.
    Alati olnud. 🙂
    Täiega hea kuju. Ning laulud.
    Aga see mu isiklik maitse… vb natuke mõjutatud ka sellest, et ta ka sama gümnaasiumi vilistlane, kus ka ise kunagi õppisin.