Hommikul tööle sõites lähenesin Vääna tänaval ülekäigukohale. Sinna tuli põiktänavast arvata 6-7 aastane tutimütsis väike preili. Pidasin auto kinni, sama tegi vastassuunast tulija. Preili vaatas kenasti veel ühele ja teisele poole, läks üle tee – ja noogutas viisakalt tänutäheks mõlemale autojuhile. Pisike asi, aga seda ei tee enamik palju suuremaid inimesi kuigi tihti.
Silt: hetked
Kesköö Harkujärvel
Kristus on surnuist üles tõusnud,
surmaga surma maha tallanud
ja neile, kes hauas olid, elu kinkinud
(kesköömissa liturgiast)
Ilusaid ülestõusmispühi!
Head uut
Loodetavasti tuleb uus parem.
P.S. Jora hakkab mingis vormis ilmselt uuesti ilmuma. Võib-olla mitte nii tihti kui varem ja mitte kõigest sellest mis varem, aga midagi ehk ikka.
Hooaja lõpp
Tänasega lõppes Kaku tsiklihooaeg. Märgade teksade ja lirtsuvate kingadega, aga ega see ei ole takistuseks.
Väikese kahjutundega sai öeldud head aega ka kolm aastat lahedaid sõiduelamusi pakkunud rattale. Kolme aasta kontole jäi umbkaudu 4000 miili ehk üle 7000 kilomeetri. Sama sõber, kes selle omal ajal Ameerikast siia tõi, võtab nüüd ratta tagasi, teeb väikese hoolduse ja paneb müüki. Aga kui keegi lugejatest peaks üht pea ideaalset algajate ratast soovima, siis võib teada anda – heas korras 2003. aasta Suzuki LS650P Savage otsib uut peremeest/-naist. Aga ettevaatust – eelmise segase omaniku vaim võib olla rattale kah külge hakanud… 😛
Aga ega hull lind sõitmist maha ei jäta. Kui kõik hästi läheb, tuleb järgmiseks hooajaks asemele midagi muud. Seda aga näitab juba aeg.
Jälle kummitab
… üks lugu. “Hallelujah”, autoriks Leonard Cohen.
Üks neist geniaalselt lihtsatest ja samas väga sügavatest lauludest. Kurbmõtlik armastuslaul, mis laenab nii motiive kui ka muusikalist momenti Piiblist ja kirikust. Pole eriti Coheni fänn (üksikud muud asjad on meeldinud), kuid see lihtne C-duurikas jäi nüüd kapitaalselt kõrvade vahele kinni – seda ilmselt tänu [L] Jon Bon Jovi uskumatult mõjusale esitusele (YouTube’is on teisigi huvitavaid variante ja ka Coheni originaal, aga Jon paneb sellesse loosse kõige rohkem).
Sel lool on tegelikult kaks ametlikku teksti, originaal (mis mulle enam istub) on [L] siin (Bon Jovi laulab viimase salmi teisest variandist).
Üks ilus vana lugu
Klassiõde Merle leidis juutuubist üles [L] Chris de Burghi “For My Daughteri”.
Hästi armas lugu. De Burgh on alati meeldinud, eriti vahva mälestus on omaaegsest Lõuna-Eestis toimunud kontserdist (kus ta näitas märksa rokilikumat poolt kui tavaliselt tema puhul ette kujutatakse). Konkreetne lugu on kirjutatud tema väikesele tütrele, kellest hiljem kasvas Miss World.
Aga miks Merle selle saatis – seda esitasime kahepeale (laul ja klaver) omal ajal keskkooli isetegevusülevaatusel. 🙂 Päris tore meenutada.
Tänud!
Üks sünnipäevade hea omadus on meeldetuletamine, kui palju sõpru ja muidu häid inimesi ikka olemas on. 🙂 Aitäh kõigile, kes meeles pidasid.
Midagi ilusat
Sobrasin juutuubis Chessi lugusid otsides ja leidsin [L] Helen Sjöholmi esitatud “Someone Else’s Story”.
Uskumatult ilus versioon. Seda lugu lauldakse tihti liiga ooperlikult, praegune on ilus, tundeline, naiselik ja sügav mõtisklus (lisaks veel parimaid senikuuldud naishääli). Helen laulab Rootsi TV otse-eetris, Benny Anderssoni enese nina all ja autor annab teenitud aplausi.
Muusikaelamus: Märk
Õnnestus viimaks läbi kuulata Henry Laksi 2007. aasta plaat.
Henryga õnnestus puutuda kokku juba mõne hea aasta eest ühel puuetega laste vanematele tehtud üritusel, kus Kakk pidi enda elust jutustama ja Henry oli kutsutud muusikat tegema. Hästi mõnus inimene oli, kellega kohe “ühele lainele” sattusime. Kõige lõpuks sai veel seal õuevärava ees üks lahe piltki tehtud – kukkede kombel kurja näoga üksteisele otsa vahtimas ja rusikad püsti (reaalse madina puhul poleks muidugi võitjas kahtlust olnud, tegu on omaaegse Eesti tippkaratekaga 🙂 ). Paraku on foto ajavoolus kaduma jäänud.
Nüüd plaati kuulates tuli kuidagi too õhtu meelde. Mõnus, energiline, mehine – ja samas kuidagi eriliselt positiivne, probleemivaba muusika. Eks neid lugusid ole enamikku raadiost ükshaaval varemgi kuulnud, aga tervik mõjub paremini. Siin on omaaegsed Seitsmenda Meele klassikud (“Tule kui leebe tuul”, “Õpetaja”, “Salaja”), lahe energiline staadioni- või autorokk (“Kui koidab päev”, “Soovi head” – kihvtid seaded ja väga head rokipartiid, mida võiks lausa sellise musa õppematerjaliks pakkuda), hea huumoriga rahvapärane “Lambana sündinud” (kas Kakk on ainus, kel ridade “Ninasarvikul peas ei ole palju, siiski kaalukas isiksus on ta” juures üks kindel isik silme ette tuleb?), mõtisklev “Ma hoian sinu käest” ning 1. Korintose kirja 13. peatükil põhinev “Usk, lootus, armastus”. Kõik see läbi sooja inimlikkuse ja muheda, ent mitmeski kohas üsna hämmastavalt tabava ütlemise. Kokkuvõttes on ilmselt tegu ühe parima depressiooniravimiga Eesti muusikas.
Peaks plaadipoodi minema ja ära ostma. Ja loodetavasti teeb Henry sama häid asju veel.
44.22@20
… ehk siis endine Tallinna 44. keskkooli (nüüdne Mustamäe Gümnaasium) XXII lennu B-klass tuli eile üle 20 aasta uuesti kokku. Alguses trehvasime kooli ees, siis võeti suund Padise lähedale.
Jälle üks moment, kus aeg nagu ära kaob… Mõnda inimest polnud 20 aastat näinud, aga mitte kellegagi (v.a. need, keda polnud varem näinud, kuna läksid enne klassist ära, kui Kakk keskkoolis sinna laekus) polnud äratundmisprobleemi. Ülimalt vahva oli taas kord näha. Selgus, et vahepeal olid mõned sellid veel tsiklimeesteks hakanud, aga seekord olin autorongis ainuke kaherattaline.
Peale kohale jõudmist peeti esmalt fotojahti, mis oli paras sürr – tuli võistkonnaga leida lähikonnast fotol kujutatud paik ning lavastada seal etteantud teemal pilt (stiilis “Naistraktoristid tina panemas”, “Fännid imetlevad kulturisti” jne). Paraku meil kõige paremini ei läinud, kuna mõned ei viitsinud eriti osaleda – teised tiimid aga tegid sellist kunsti, et hiljem seinalt pilte vaadates sai kõva kõhutäie naerda.
Üks klassikaaslane oli vahepeal kirikuõpetajaks hakanud ja tegi meile toreda õhtuse ekskursiooni enda lähedalasuvasse töökohta. Jälle tore elamus – vana maakirik, loojuv päike ja hulk häid sõpru (tsiklisõit veel peale selle).
Õhtune (taas)tutvumisring venis lausa kesköö kanti. See punt oli värvikas juba keskkoolis ja nüüdki oli seal igatsorti rahvast arstidest ja advokaatidest seppadeni. Kakk vedas sadulakottides kohale läppari ja projektori – alguses jooksis seina peal vanade koolipiltide kollektsioon, siis tõmmati jooksvalt juurde ka sama õhtu fotod. Viimaks tehti suure mölluga uuslavastus kahest 10. klassi klassipildist (poiste ja tüdrukute omast) – rahvas seati seisma-istuma täpselt samamoodi nagu seinal paistval vanal fotol…
Enne…
… ja nüüd.
Kodupoole tüürimist alustasin alles kella kahe paiku. Suht jahe oli ja kõigele lisaks hakkas Keila kandis veel sadama. Aga rahulikult põristades sai kolme paiku koju.