Õnnestus viimaks läbi kuulata Henry Laksi 2007. aasta plaat.
Henryga õnnestus puutuda kokku juba mõne hea aasta eest ühel puuetega laste vanematele tehtud üritusel, kus Kakk pidi enda elust jutustama ja Henry oli kutsutud muusikat tegema. Hästi mõnus inimene oli, kellega kohe “ühele lainele” sattusime. Kõige lõpuks sai veel seal õuevärava ees üks lahe piltki tehtud – kukkede kombel kurja näoga üksteisele otsa vahtimas ja rusikad püsti (reaalse madina puhul poleks muidugi võitjas kahtlust olnud, tegu on omaaegse Eesti tippkaratekaga 🙂 ). Paraku on foto ajavoolus kaduma jäänud.
Nüüd plaati kuulates tuli kuidagi too õhtu meelde. Mõnus, energiline, mehine – ja samas kuidagi eriliselt positiivne, probleemivaba muusika. Eks neid lugusid ole enamikku raadiost ükshaaval varemgi kuulnud, aga tervik mõjub paremini. Siin on omaaegsed Seitsmenda Meele klassikud (“Tule kui leebe tuul”, “Õpetaja”, “Salaja”), lahe energiline staadioni- või autorokk (“Kui koidab päev”, “Soovi head” – kihvtid seaded ja väga head rokipartiid, mida võiks lausa sellise musa õppematerjaliks pakkuda), hea huumoriga rahvapärane “Lambana sündinud” (kas Kakk on ainus, kel ridade “Ninasarvikul peas ei ole palju, siiski kaalukas isiksus on ta” juures üks kindel isik silme ette tuleb?), mõtisklev “Ma hoian sinu käest” ning 1. Korintose kirja 13. peatükil põhinev “Usk, lootus, armastus”. Kõik see läbi sooja inimlikkuse ja muheda, ent mitmeski kohas üsna hämmastavalt tabava ütlemise. Kokkuvõttes on ilmselt tegu ühe parima depressiooniravimiga Eesti muusikas.
Peaks plaadipoodi minema ja ära ostma. Ja loodetavasti teeb Henry sama häid asju veel.