Mõõk kui peegel

Kaku kabinetis on seina ääres seismas mõõk. Seesama Tinkeri pooleteisekäeline, millest siin varem juba on juttu olnud. Seal on veel ka hulk teisi terasid (Kris Cutlery barong ja pinuti, John Nowill & Sons’i Fairbairn-Sykes’i koopia jne). Aga just see suur rüütlirelv on olnud päris heaks abiks inimeste loomuse tabamisel.

Esmalt on need, kes mõõka nähes särama löövad: “Tohoh, kust sa SELLE said? Kas tohib lähemalt uurida?”. Ikka tohib, kui küsitakse. Reeglina oskavad sedasorti asjatundjad mõõgaga ka kohaselt ringi käia ning jututeema on mõneks ajaks garanteeritud.

Siis on ausad võhikud – “Oeh, misasi see on?”. Enamik küsib samuti viisakalt luba lähemalt vaadata, ent paljud ei oska teadmatusest mõõgaga ringi käia – kiputakse kohe tupest välja tirima ja vahel ka vehkima (kitsas toas on see suht ohtlik), lisaks aetakse ka näpud tera külge (“Kas on päris terav kohe?”). Aga kui neile eksimused kenasti ära seletada, saavad aru ja teinekord enam nii ei tee.

Edasi tulevad matsid – need, kes luba küsimata kohe seina äärest tera rabavad ning seda igapidi uurima kipuvad. Ringi käivad sellega nagu eelmised, ent õpetussõnad õige viisi kohta ei pruugi kupli alla kinni jääda. Märkus: luba küsimata teise mehe relva rabamine on pea kõigis sõdalaskultuurides olnud võrdne väljakutse esitamisega.

Ja viimaks kõige hullem sort – Ennasttäis Eksperdid. Tüüp lendab sisse, rabab küsimata mõõga (nagu need eelmised), hoiab seda täiesti valesti käes (või kukub vehkima, nii et roni hirmuga laua alla peitu) ning ise seletab: ma tean seda küll, selliseid tehti Saaremaal sealsest soorauast kaheksandal sajandil! Sellega raiutakse nii (teeb veel paar eluohtlikku tehnikavaba liigutust)!  Tegelikult on mõõga päritolu Saaremaast ja soorauast kaugel ning kaheksandast sajandist ka.

Kõiki neid on Kaku mõõk päriselus kohanud.

Aga tegelikult oleks rahvale väga vaja mingisugust relvakultuuri õpetada – miks mitte lausa koolis. Üks mõte oleks teha ajalookursuse raames (näiteks keskaja teema lõpus – see oli mäletamist mööda kusagil põhikooli teises pooles) rüütlilaager, mis kombineerib LARPi stiilis ohutuks tehtud madistamise ajaloo, kultuuri, kommete jms tundmaõppimisega. Et nädal aega ongi kutt mitte Juku või Jaan, vaid rüütel Balthazar von Wesenberg (või kes iganes) – ja ka käitub vastavalt. Selline asi võiks täitsa kauaks meelde jääda, midagi jääks kindlasti külge ka. Ja hiljem sõjaväkke jõudes osatakse relvaga kohaselt ümber käia.

Päev Käsmus

Iga-aastasest Käsmu laagrist sai seekord osa võtta ainult laupäeval. Äratus kell 5, kella kuuest juba linnapiiril ja kella kaheksaks Vana-Jüri neemeplatsil hommikusöögieelses mõõgatrennis.  Hästi ilus hommik oli, veel suvise päikese ja juba veidi sügiseselt karge õhuga.  Arvestades vahepealset treeningupausi püsis mõõk üsna kenasti käes ning sensei Kai Koskise kohalolek andis trennile taas kõvasti juurde. Vabas õhus vehkimine tekitab hundiisu ja tagasi rahvamajja jõudes sai igavene kuhi hommikuputru ära hävitatud.

Lõunased escrimatrennid peeti maja taga – ilmselt oleks pilt avalikumas kohas neeme otsas natuke liiga jõhkraks läinud, sest seekord oli seltskond üksteise suunas vehkimas iga masti kirvestega. Mõnel oli pisike matkakirves, mõnel lausa toekas puusepa oma.  Igal juhul oli tehnika üpris jõhker (loomulikult aga ei löödud reaalset kontakti, vastasel juhul oleks plats üsna kiiresti ära reostatud).

Väga vahva oli muide avastada, et eelmise sügise demo ITK-s oli vilja kandnud ning seekord sai escrimas madistada nii ühe tudengi kui ka ühe kolleegiga – Indrek on kepid-noad ette võtnud (tudengitel soovitaks viisakalt käituda). 🙂  Nüüd tuleks töö juurde escrimakepid orgunnida ja saab teinekord natuke tootmisvõimlemist teha.

Teises trennis andis  põlv natuke järele ja pool trenni tuli kõrvalt vaadata. Õhtuses mõõgatrennis aga õnnestus jälle kaasa teha ja mingi hetk tuli sensei ütlema – järgmisel suvel on soke (koolkonna peamees) Tallinnas ja Kakk tuleb eksamile kupatada. Varem eraldi mõõgaeksameid teha ei saanud (Hontai Yoshin-ryu on eri kunstide komplekt) ja Kakk jujutsus olude tõttu kuigi kaugele ei jõua. Nüüd aga näib, et tuleval suvel peab end kõvasti kokku võtma.

Pärast pidas Kai-sensei veel pika ja huvitava loengu mõõgast ja sellega seonduvast etiketist. Koduteele sai alles kella üheksa paiku, ilm läks sajuseks ja koju jõudes oli Kakk rampväsinud.  Aga asi oli seda väärt.

EKEK suvelaager 2010

Juba ei teagi mitmes kord tuttavas kohas Uulus. Inimesed on läbi aastate olnud erinevad, aga seltskond on alati ühtviisi hea ja tegevuse sekka mahub nii tõsisemaid tegemisi kui igasugust pulli.

Sel korral olid külas mitmed inimesed Karismaatilise Osaduskiriku Põlva kogudusest koos sealse preestri isa Leevi Lillemäe ja metodisti vaimuliku Priit Gregorios Tammega, kes eilse seminariosa eest hea seisid.  Öökino kahel hilisõhtul näitas dokumentaalfilmi “Via Avium”, Iisraeli reisimuljeid ja eile õhtul LotR “Kuninga tagasituleku” pikka varianti. Viimasele eelnes veel yours truly loeng Tolkienist ja tema maailmast (slaidid leiab [L] siit). Magama sai seega ca kella kolme paiku…

Tänane fotojahimäng tõi taas kord kinnitust seltskonna positiivsest kiiksust – seal leidus näiteks Kevin Costneri “Waterworldi” stiilis Noa laev, veidi hiphopliku välimusega Koguja ning pika rohust parukaga, Cipollino ja asotsiaali ristandit meenutav Ristija Johannes varisere sõitlemas. Parima pildi auhinna sai aga ülesvõte Aadama ja Eeva paradiisist väljaajamisest, millest siin tooks ära ühe kõige ehedama fragmendi (valgus on ülihästi ära kasutatud).

Keerub

Fragment fotojahi võidutööst – keerub Aadamat ja Eevat paradiisiaiast välja ajamas (Krissu vaimuliku albas ja Kaku mõõgaga)

Muusikat sai nagu ikka kõvasti tehtud. Pärnakate noorem põlvkond on juba asjalikke muusikuid andmas – sellesuvine laagribänd kõlas tänu noortele Eristetele (Lisette viiuli ja Johannes trummiga) üsna The Corrsi moodi. Eriti põnev asjandus oli väliselt tavalist vineerkasti meenutav trumm, mille otsas mängija ise istus. Kakul tuli tänaseks viimaseks missaks ka basskitarri mängimine enam-vähem meelde…

Mõõgad-kaikad said kah kõvasti vatti. Üle hulga aja lubab õlg enam-vähem treenida ja pildil figureeriv tuttuus Tinkeri rüütlimõõk (ametliku täisnimega  Oakeshott XVIIIA teratüübiga bastard sword ehk pooleteise käe mõõk) tuli loomulikult ka ära proovida. Euroopa mõõga tunnetus on hoopis teine kui seni harjutatud jaapanlastel, aga oligi huvitav vaheldus. Täitsa duunadani tunne tekkis. 🙂

Kaks ja pool päeva läks märkamatult. Isegi ilm oli imeilus – alles tagasiteel tuli taevast selline põrandapesu, et kohati ei paistnud enam maanteegi välja.

Lõpuks suured tänud kõigile asjaosalistele (alates Ülemise Korruse Mehest ja lõpetades selle vahva laagripaiga eest hoolitsejatega) ja loodaks samavõrd vahvat üritust ka tuleval suvel!

Varajane jõuluost

Kuna avanes suht hea võimalus, siis sai soetatud  [L] selline terariist. (seltsiks paarile bokkenile ja [L] Tozandost omal ajal tellitud iaitole).  Kui ilmad jälle soojemaks lähevad, saab natuke võsa lõigata. 😀 Tegelikult päris selleks ta muidugi mõeldud ei ole – aga praktilisi lõikeharjutusi eri sihtmärkide peal peaks saama teha küll.

Istub hästi käes, on suhteliselt samade mõõtudega kui iaito,  lõikab vingelt ning näeb uhke välja (erinevalt mitmetest teistest odavama otsa mõõkadest on sel hamon ehk karastusjoon täitsa ehtne).  Tänud [L] relvad.ee-le kah. 🙂