Mõõk kui peegel

Kaku kabinetis on seina ääres seismas mõõk. Seesama Tinkeri pooleteisekäeline, millest siin varem juba on juttu olnud. Seal on veel ka hulk teisi terasid (Kris Cutlery barong ja pinuti, John Nowill & Sons’i Fairbairn-Sykes’i koopia jne). Aga just see suur rüütlirelv on olnud päris heaks abiks inimeste loomuse tabamisel.

Esmalt on need, kes mõõka nähes särama löövad: “Tohoh, kust sa SELLE said? Kas tohib lähemalt uurida?”. Ikka tohib, kui küsitakse. Reeglina oskavad sedasorti asjatundjad mõõgaga ka kohaselt ringi käia ning jututeema on mõneks ajaks garanteeritud.

Siis on ausad võhikud – “Oeh, misasi see on?”. Enamik küsib samuti viisakalt luba lähemalt vaadata, ent paljud ei oska teadmatusest mõõgaga ringi käia – kiputakse kohe tupest välja tirima ja vahel ka vehkima (kitsas toas on see suht ohtlik), lisaks aetakse ka näpud tera külge (“Kas on päris terav kohe?”). Aga kui neile eksimused kenasti ära seletada, saavad aru ja teinekord enam nii ei tee.

Edasi tulevad matsid – need, kes luba küsimata kohe seina äärest tera rabavad ning seda igapidi uurima kipuvad. Ringi käivad sellega nagu eelmised, ent õpetussõnad õige viisi kohta ei pruugi kupli alla kinni jääda. Märkus: luba küsimata teise mehe relva rabamine on pea kõigis sõdalaskultuurides olnud võrdne väljakutse esitamisega.

Ja viimaks kõige hullem sort – Ennasttäis Eksperdid. Tüüp lendab sisse, rabab küsimata mõõga (nagu need eelmised), hoiab seda täiesti valesti käes (või kukub vehkima, nii et roni hirmuga laua alla peitu) ning ise seletab: ma tean seda küll, selliseid tehti Saaremaal sealsest soorauast kaheksandal sajandil! Sellega raiutakse nii (teeb veel paar eluohtlikku tehnikavaba liigutust)!  Tegelikult on mõõga päritolu Saaremaast ja soorauast kaugel ning kaheksandast sajandist ka.

Kõiki neid on Kaku mõõk päriselus kohanud.

Aga tegelikult oleks rahvale väga vaja mingisugust relvakultuuri õpetada – miks mitte lausa koolis. Üks mõte oleks teha ajalookursuse raames (näiteks keskaja teema lõpus – see oli mäletamist mööda kusagil põhikooli teises pooles) rüütlilaager, mis kombineerib LARPi stiilis ohutuks tehtud madistamise ajaloo, kultuuri, kommete jms tundmaõppimisega. Et nädal aega ongi kutt mitte Juku või Jaan, vaid rüütel Balthazar von Wesenberg (või kes iganes) – ja ka käitub vastavalt. Selline asi võiks täitsa kauaks meelde jääda, midagi jääks kindlasti külge ka. Ja hiljem sõjaväkke jõudes osatakse relvaga kohaselt ümber käia.

7 kommentaari postitusele “Mõõk kui peegel”

  1. Ray D. Noper ütleb:

    Kahe viimase hulga puhul poleks relvakoolitusest suurt muud tolku kui et lootus, et äkki teevad ennast vehkides ohutuks. “Sense of entitlement” öeldakse selle kohta inglise keeli, nad lihtsalt ongi enamasti veendunud, et on nii tähtsad ja niimoodi käitumise õigus on neil lihtsalt seepärast, et nad sellised on. Autokool ei riku ju liiklusidiooti samuti…

  2. Kakk ütleb:

    Paraku paljudel juhtudel vist tõesti. Aga ilmselt ei ole ei liiklus- ega relvaidioot päris sünnipärane staatus. Seega õigeaegne sekkumine võiks mõnel juhul ehk aidata.

  3. Oudekki ütleb:

    Aga kas neid ka on, kes
    a) üldse ei pane tähele
    b) vaatavad halvustavalt
    c) peavad pseudopatsifistliku loengu
    ?

    Aga relvakoolitusega igati nõus. No mina tooks tegelikult sihukese aine nagu “sõjaline” mingiks aastaks kooli tagasi, et inimesed õpiksid tundma relvi, kasutust, sõjalisi struktuure ja miks mitte ka algeid aruteludest “õiglase ja ebaõiglase sõja” kohta. Jah, veendunud patsifistid võivad olla vabastatud ise relvade käppimisest, aga info sõja ja relvade kohta kulub eriti ära neile. Rüütlilaagris võivad talupoegi mängida.

  4. Ray D. Noper ütleb:

    Kas tõesti saavutame haruldase situatsiooni, kus kõik antud kommenteerijad on ühel nõul ? 😀

  5. Kakk ütleb:

    Ray: see on haruldane hetk küll. 😀

    Oudekki: neid pole kohanud. Pigem on sellised, kes natuke kardavad (“brr, kui kole!”). Aga see patsifistide mõte on huvitav. Näe, MacGyver oli ju kah sihuke tüüp, kes keeldus püssi kätte võtmast…

  6. Rents ütleb:

    Palju sõltub ilmselt ka külalise eelhäälestusest külastatava suhtest. Kui külastaja teab, et inimene tegeleb mingi võistluskunstiga, tunneb huvi mõõkade vastu jne, on ilmselt siiras imetlus lihtsam tulema. Kui mõõk on aga ümmarguse 50aastase kabinetis, kelle viimane sportlik tegevus oli kaks aastat tagasi, kui sai noore naisega suisa poolteist tundi järjest kaubanduskeskuses ringi jalutatud, on tõenäolisem, et ignoreeritakse mõõka ja mõeldakse hoopis, et paks üritab kujunduselementidega end tegelikkusest aktiivsemana näidata. Eelhäälestus annab teatavasti võimaluse ka kõige ilusamast ja positiivsemast asjast midagi negatiivset välja korjata või vastupidi, leida, et see, et pojake täis peaga akvaariumisse sittus, näitab, et kõtu käib korralikult läbi, ju on siis terve laps.

  7. Kakk ütleb:

    Rents: Paganama värvikas näide see viimane. 😀

    Aga üldiselt nõus küll. Ehkki see paksu stsenaarium on selles mõttes selgem, et kui inimene sisulist poolt ikka üldse ei tunne, siis teeb ta ilmselt “kujunduselementide” juures nii mõnegi vea, mille asjatundlik silm ära tabab (ja siis tekibki see vastupidine suhtumine). Aga eks neidki juhuseid on nähtud – eriti jaapani mõõku annab demonstreerida väga asjakohatul moel.