Nagu ilmselt juba eelmistest filmijuttudest aru saab, armastab Kakk madinafilme. Pealkirjas mainitud lugu on viimase nädala jooksul kaks korda telekas jooksnud ja sellest pole varem kirjutatud, nii et teeb seda siis nüüd.
Con Air on küll Hollywood, aga üsna väga hea Hollywood. Loo lähtepunkt – heatahtlik kutt, kel ei jää enda ja sõbratari kaitsmiseks purjus pättide eest muud üle kui üks neist mättasse lüüa ning kes selle eest pikaks ajaks vanglasse satub – kõlab kuidagi koduselt. Umbes nagu JOKK… Sellele järgnenud vangla-ajast libisetakse üle, kuid tore ja soe on isa ja tütre (kes üksteist kunagi näinud pole) kirjavahetuse näitamine. Siis aga algab päris film – Nicholas Cage’i mängitud (üldse on see film tipptegijaid täis, eks see annab ka juurde) Cameron Poe saadetakse tapiga teise vanglasse, et amnestiat arutada. Lennuk on retse täis, üks hullem (ja koloriitsem) kui teine. Ja retsid otsustavad lennuki oma võimusesse saada ja kuhugi soojale maale kolida.
Tipptase on muidugi John Malkovichi Cyrus “The Virus” Grissom. Kuuldavasti loetakse seda rolli üheks parimaks kurikaelakehastuseks ning vist õigusega. Karismaatiline kuju, räägib väga korrektset inglise keelt (kaitses vangis olles doktorikraadi…) ning on samavõrd intelligentne kui julm. Film on häid one-liner‘eid täis. “Would you identify yourself, pleeaasee?” läbirääkija telefonikõne peale, reeturist latiinole tuld otsa pannes (teine kisab “Cy!”, Viirus täiendab “…onara!” ja viskab koni…) jne.
Värvikaid tüüpe on veel (visionäärist neegerterrorist Diamond Dog, pisikene pede Sally-Can’t-Dance, jõhker vägistaja Johnny-23 jt). Kuid isegi vist Viirus kahvatub teise tippnäitleja Steve Buscemi esitatud Garland Greene’i ees. Loo edenedes tuuakse “Marietta Tükeldajaks” tituleeritud väidetav 39 inimese tapja eritranspordiga lennukisse. Seal lastakse ta lahti ning sarimõrvar osutub täitsa inimeseks. Üsna isemoodi inimeseks küll …
Ja kui siis too kõhetu maniakk vahepeatuse ajal jalutama läheb ja ühe väikese tüdruku leiab, käivad vaatajal juba ette judinad üle selja. Päris pikka aega – ka veel siis, kui tüdruk küsib “Are you sick?”… Ja siis hakatakse koos nukkudega mängima ning “He’s Got The Whole World In His Hands” laulma… Johhaidiii. Ja kui Garland lahkub, jääb tüdruk lennukile järele lehvitama.
Filmi parim tsitaat pärineb samuti Garlandilt, kui vangid lennukis Lynyrd Skynyrdi “Sweet Home Alabama” saatel ringi kargavad: “Define irony: a bunch of idiots dancing around on a plane to a song made famous by a band that died in a plane crash. ”
Filmi lõpust oleks too tagaajamine võinud ära jääda. Pritsuauto küljes kõlkumine jne läksid liiale, eelmised madinad olid märksa usutavamad. Hästi ja efektselt oli lahendatud aga lühike ja tappev käsivõitlusstseen angaaris, kus Poe mõne sekundiga kaks latiinot auti lööb ja siis agent Larkiniga tõtt vahtima jääb.
Tõsiselt sürr koht on ka hädamaandumine Las Vegases, mille eel mitmed kanged retsid surmahirmus ruigavad: “We’re gonna die!!”, Garland aga üürgab stoilise rahuga üle lennuki laulda “He’s got the whole world in His hands….”. Sürri on üldse filmis üksjagu, kasvõi jobust agendi sportauto, mis startiva lennuki sabas talle köie otsas järgi lendab, või taevast penskarite autokapotile sadav laip.
Kompliment veel lõpukaadri osas – peale ilusat happy end’i läheb pilt kasiinosse, kus Garland rahumeeli kokteili limpsib ja mängib. Kusjuures filmi kiiks on selles, et alguses jõleda sarimõrvarina esitletud selli põgenemise üle võib sealkohas pigem heameelt tunda, samas aga jääb täiesti lahtiseks, mida isand Greene hiljem ette võtab…
Nii et täitsa lahe vaatamine. Samasse klassi Arnie “True Lies”-i või mõne muu sarnase looga.
