Kakk tegeleb taas kord üle poole aasta Windowsiga, seekord oma laua-testimasinas.
Kuna [L] IMKE [L]turva-ja-priva kursuse raames on rahvale vaja elementaarseid arvutiturvateadmisi jagada ning seda tuleb konteksti arvestades teha peamiselt Windowsis, siis enne järgmisele nädalale plaanitavat installfesti arvutiklassis (lasen rahval kogu kupatuse omakäeliselt üle installida) otsustasin proovida asja eelnevalt oma vanal tööarvutil läbi. Järgnevalt mõned muljed (ja lõpus urinat ka).
Erinevad Windowsi taustaga inimesed jõrisevad enamasti esmakordselt Linuxile sattudes “miks see ja see pole nagu Windowsis”. Üritaks nüüd laua teistpidi keerata ja jõriseda teemal “miks Windowsis pole see ja see nagu Linuxis”…. 😛
Masin: 900MHz Celeron, 256MB mälu ja 40GB kõvaketas. Eelnevalt on peal Ubuntu Dapper, see läheb korraks maha ja tuleb hiljem dualbuudina tagasi. Installi algus neljapäeval kell 17:40.
NTFS – linuxi parte ei tunne. Kustutan 10GB jagu partitsioone ära, teen 10GB-se NTFSi
17:52 restart, buudib üles väga rämeda väljanägemisega 640×480 peale (hoolimata korralikust 17” Fujitsu-Siemensi monitorist), lubab 39 minutiga ära teha.
“Now it is easier than ever for you to find, organize and play back your music…” I beg to differ. Targu on maha vaikitud DRM ja muu tehnopederastia. Üldse on microdroidide marketingipläma keset asjalikku installiprotsessi üpris häiriv. Erinevalt enamikest Linuxitest ei saa ka kusagilt valida paigaldatavate pakettide näitamist. Kept in dark, fed on shit.
17:58 esimesed settingud, seejärel tõrge – kolleegilt saadud (legaalne) registreerimiskood on ühe märgi ära kaotanud. Et kedagi asjaosalist enam kohal pole, lükkub jätkamine hommikusse.
Hommik 10:10 – jatkuu…
USB-hiire ratas ei tööta, NTP kellasünkroniseerimisprotokolli ei tunta. Hakkas installima, ütleb 32 minutit.
10.12 – typical vs custom settings, typical tahab DHCP installi (et kesse jobu on selle kohandamisekraani teinud – peamised võrgusettingud on mitme klõpsu taga). Tuleb Customi all staatilised settingud panna, kuna lauaarvuti on staatilise IP otsas. Masina domeenipanek jääb ära vajalike inimeste puudumise tõttu.
10:31 – restart 2. Tuleb üles, ekraanipilt on juba viisakam ning hiljem hakkab ka hiire ratas tööle. Automatic updates läheb esialgu peale, aktiveerimine aga ei õnnestu – TÜNG! Selle koodiga on juba lubatud arv täis aktiveeritud. Ega’s midagi, mõtlen – kuu aega saab kasutada ilma koodita, peale seda võtame maha.
Kasutaja tegemine – mitte mingit parooliküsimist! Täiesti lahtine värk.
Pull lugu – hakkasin enda kasutajale parooli peale panema ning selgus, et installi käigus küsitud adminiparooli pole enam kusagil näha (kas ta siis tegi Administratori konto ära, pani tolle parooli sinna ja lihtsalt ei näita seda?). Igatahes olen sees oma loodud kasutaja nime all, kõigi adminiõigustega ja ilma paroolita.
10:46 elementaarsed asjad on paigas, update läheb käima. Valin Customi ja vaatan, mida Bill pakub. Custom-valik eeldaks nagu asjatundjat – aga uuenduste nimekiri on pika möla sabas pisikese kirjaga lingi “Details” all. Sealt saab selle siiski kätte.
10:50 esimesed uuendused (kahtlaselt vähe on neid) on peal, restart 3.
Uuesti control panelisse (klaveriga harjunud inimesele on hiire abil konfimine suht võõras). Ja veel update’i proovima. Custom vigiseb nüüd, et asi aktiveerimata ja mind ei lubata enam uuendustele ligi. Proovin Expressi – sama jama.
Ega midagi – teadus nõuab ohvreid. Edasine plaan on – esmalt installin Firefoxi, seejärel tõmban alla miski lollaka tillitusprogrammi ja vahetan registreerimisvõtme ära (ole rahulik, Bill – peale sellist trianglit on mul veel 100% vähem soovi sinu sittvara kasutada. Peale neljapäevast laborit kaob see kupatus minu testimasinast kus kuuskümmend).
Aga nagu oligi arvata, õnnestub tolle koodimuutjaga endale miski nuhk masinasse tõmmata (oma viga, ära topi t*i sinna, kuhu pole vaja!). Ei hakka riske võtma, lasen kogu installikupatuse uuesti üle.
Peale läks ClamWin, esimene tõsine vaba antiviirus (tagavaraks veel ka AVG Free), ning Sunbelt Kerio, mida promotakse kui üht parimat jaosvaralist tulemüüri (kuu aega töötab täisfunktsioonides, hiljem lülitab mõned jupid välja, kui ei maksa). Alternatiiv oleks olnud ZoneAlarm või Sygate panna. Lisaks Ad-Aware, Spybot S&D, erinevad registrikaitsed jne jne. Mida aeg edasi, seda rohkem üle viskas. Rakendusi otsima ja installima hakata enam ei viitsinud (kogu ürituse mõte oligi ju vaid veidikenegi turvatud Windowsi tööjaama saavutamine).
Aga lõpuks on Kakk juba päris tige. Kes urisemist kuulata ei taha, ärgu enam edasi lugegu.
<urin>
Vinge värk ikka. Pagana skisoidsena tundub teadmine, et seda nn. süsteemi kasutab suur osa nn. tsiviliseeritud inimestest. Paar tundi selle peletise seltsis tekitas totaalse klaustrofoobia – laske mind siit pagana kummitoast ometi välja! Sa ei tohi seda, sa ei tohi teist, kuna sa oled aprioorselt loll ja kuritegelik. “Klient on kuningas” on ilmselt Pisipehmele täiesti tundmatu loosung.
Nii Ubuntu kui Fedora (asjad, mida Kakk peamiselt kasutab) panevad XP-le kasutatavuselt pika puuga ära (räägin süsteemi üldisest kasutatavusest, mitte kitsalt kasutajaliidesest). Tõsi, vana rasva peal saavutatud tohutu turuosa kombinatsioonis jabura “intellektuaalomandi”-värgiga avaldab omajagu mõju – mõningaid vajalikke asju ei tohi Linuxitele enamasti otse karbist peale panna (Flash, Mp3, DivX). Automatixiga kombineeritud (ja soovitavalt igaks juhuks asjatundja poolt üle vaadatud) Ubuntu Dapper aga on XP-ga võrreldes… noh, nagu Elrond tatise Guglunki kõrval. Üks on tark, ilus ja heatahtlik (või Tolkieni tsiteerides “tugev nagu sõjamees, väärikas nagu päkapikkude kuningas ning lahke nagu suvi”), teine on tige ja haletsusväärne tropp. Bill on lihtsalt liiga kaua oma Sõrmust kandnud.
Et miks siis kohe nii karmilt. Ikka samad vanad asjad:
* Linuxil on kogu kupatus vabalt torgitav ja muudetav, Windowsil pole. Vähegi rohkem tehnilise taibuga inimene lööb pidevalt pea ära – OK, Home võiks olla sihuke kinnine junn, kuna erinevad tumbajumbad kardavad igasugu valikuvariante nagu tuld. Aga Professional on ju ometi mõeldud natukene nõudlikumale tarbijale…
* Linuxil saab peale installi korraliku softiga (kontoripakett, graafika, multimeedia, võrguvahendid jpm) varustatud arvuti, Windowsil saad IE koos turvaaukudega, Media Playeri koos DRM-iga ja kalkulaatori (au Billile, see töötab korralikult!). Isegi elementaarset lahtipakkijat ei ole (õnneks on võimalik neid netist tasuta leida). Kaitsetarkvara praktiliselt puudub, on vaid mingi hädine tulemüürijupp (tõsi, seda seisu on Bill lubanud lähiajal parandada).
* Linuxil (vähemalt uuematel laiatarbevariantidel) käib suurema osa soovitud lisatarkvara. paigaldamine paari hiireklõpsu või terminalikäsuga – Windowsil pead iga pakki üle võrgu taga ajama (“apt-get install pakinimi”-ga harjunud Kakule väga vanaaegsena tunduv tegevus; sellest, et enamiku eest neist rasket raha tahetakse, ei räägi siinkohal üldse).
* Linuxil on kogu meediamajandus vabalt liigutatav, Windowsil pole (DRM).
* Linuxi kasutaja on süsteemi jaoks täiskasvanud inimene, kes teab, mida teeb. Windows käitub kasutajaga kui Nigeeria “ärimees”, kelle ainsaks eesmärgiks on [L] mugu käest papp kätte saada, soovitavalt mitu korda sama asja eest.
Aga mida Windowsil on rohkem:
* turvaauke
* pahavara (tonnide viisi)
* lolle kasutajaid
(need kolm on omavahel seotud)
Kuuldavasti pidi Vista olema (vähemalt mingis mõttes) viimane Windows. Ongi ammu juba aeg.
Kakk ei armasta eriti sataniste, kuid LaVey’l oli vähemalt ühes asjas õigus – kahju, et lollus ei tee inimesele haiget. Õnneks on kogu Microsofti krempel siiski elavaks näitest asjaolust, et lollus on vähemalt rahalises mõttes valus – kõik need inimesed on ju maksnud tuhandeid kroone õiguse eest tolles tarkvaralises vanglas istuda (selles mõttes tekib natuke paralleel ühe Eestis arusaamatult palju liikmeid omava erakonnaga). Paras neile.
</urin>