ITSPEA ja Bruce Springsteen, 3

ITSPEAs jõudis kätte kolmas nädal ja teemaks oli uus meedia. Osalejate arv on nüüdseks stabiliseerunud kusagile 70 peale, täitsa piisav seltskond.

Vastavalt eelhoiatusele aga jätkub Springsteeni-maraton 1995. aasta albumiga The Ghost of Tom Joad, mis mõnes mõttes (paksu siibriga tekstid ja mõtlik folgilik muusika) sarnaneb Nebraska-albumiga. Võiks öelda, et enamiku teiste lauljate puhul hakkaks vist poole albumi peal karjuma “Lõpetage see soigumine!”, Bruce suudab need tekstid siiski mingil määral elus hoida. Muusika on enam-vähem – kujutaks ette, et elavas ettekandes võiks seda täitsa kuulata, albumilt jääb igavaks. Kui siit midagi esile tõsta, siis mitut täitsa kuulatavat, ehkki kurba iirilikku ballaadi. Näiteks “Sinaloa Cowboys” või “The Line” (kus muide sünti mängib mõlemas Bruce ise), võib-olla parim on ilusa taustavokaaliga “Across the Border”. Huvitava momendina on kõik need kurvad lood kirjutatud mažoorse meloodia peale – samas on need teineteisega niivõrd sarnased, et pealiskaudsem kuulaja võiks pidada kogu albumit alates 5. laulust üheksainsaks pikaks ballaadiks. Isegi albumi läbimüük ei olnud päris võrreldav varasematega – kuldplaat on paljude lauljate puhul kõva tulemus, aga Springsteeni jaoks ei ole see suur edu.

Seejärel läks mööda päris hulk aega, kuni 2002. aastal ilmus The Rising. Aasta varem olid New Yorgis kaks suurt maja kokku kukkunud ning otsapidi on see ka selle albumi taustaks. Õnneks aga on see suuremalt jaolt just nimme positiivne, üldisemalt julgustav ja lootust andev Americana-stiili plaat (nii et pigem on see sarnane Tunnel of Love’i või kahe 1992. aasta plaadiga), lisaks on taas tagasi E Street Band. Häid lugusid on siin mitmeid: “Into the Fire”, “Waitin’ on a Sunny Day” (see Suure Mehe saksiriff koos Soozie Tyrelli viiuliga on väga mõnus), “The Fuse” (küllaltki ebatüüpiline Springsteen), “You’re Missing” (ehk kõige otsesemalt 9/11 lugu), nimilugu (tuletõrjuja põleva pilvelõhkuja juures), “Paradise” (meenutab kohati päris tublisti Simoni ja Garfunkeli kuulsat “Sound of Silence”-lugu). Mõneti vastuoluline (arvestades toda majade kokkukukkumist) on sufi muusika laenu kasutamine “Worlds Apart” alguses (ehkki ka see lugu on iseenesest hea). USA-s jõudis see album topelt-plaatinanormini.

2005. aasta Devils & Dust läheb mõnevõrra uuesti Nebraska ja Tom Joadi rea peale (akustiline esitus, mõtlikud meloodiad ja siibris tekstid…), aga siiski mitte täiesti (siin on “juhet taga” selgelt enam ning siibrit on sellevõrra jällegi vähem). Kaks esimest lugu on head, samuti “Long Time Comin'” ja “Leah”, teksti poolest räägib mõtlemapaneva loo “Black Cowboys”. Veel üks eripärane lugu on “Jesus Was an Only Son”, kus Springsteeni katoliiklik lapsepõlv üllataval kombel välja lööb – see võiks pimesi kuulates olla näiteks mõni lõunaosariikide gospelkantrilugu. Nii et tegelikult oleks see album oma olemuselt kusagil positiivsete ja siibrialbumite vahepeal.

Järgmisel, 2006. aastal võttis Bruce ette huvitava kaveriprojekti ja tegi ära plaaditäie vasakpoolse protestilauliku Pete Seegeri lugusid (We Shall Overcome: The Seeger Sessions). Seegerist siinkirjutaja väga ei pea (juba ilmavaatest lähtuvalt) – kuigi teda tuleb tunnustada selle eest, et ta omaaegsesse N. Liidu režiimi pigem eitavalt suhtus, olles seega mõnevõrra sarnane eurokommunistidega. Aga see album on täitsa mõnus, muusikaliselt isegi kergepoolse ja veidi vanamoodsa kõlaga. Tegelikult ei olegi siin eriti Seegeri enda tehtud, vaid lihtsalt tema poolt sageli esitatud lood, suures osas rahvalaulud. Kahju muidugi, et Bruce ei kaverdanud ära “Big Joe Bluesi”, milles natuke vanem ja targem Seeger ütles Jossif Stalini kohta üsna kurjasti.

Täna jäi aga Springsteeni kuulamine natuke lühemaks – edasi kuulasin Kaarli kirikust “Eesti palve” ülekannet. Tegelikult tahtsin ka ise kohale minna, aga tööde lugemine ei võimaldanud.

Bossi tuleb jälle nädala pärast (ilmselt lööb Springsteen rekordi – sellest kuulamisest tuleb vist isegi viis postitust).

ITSPEA ja Bruce Springsteen, 2

ITSPEA teine nädal pani seltskonna uurima internetitehnoloogiaid – üks juba kadunud nähtus ja teine ikka veel alles. Üldiselt oli enam-vähem nädal ning päris suur osa inimesi kirjutab esialgu veel täitsa ise. 🙂

Aga jätkame siis Bossi järgmiste plaatidega. 1982. aasta Nebraska on kantri, folgi ja akustilise roki segu ehk teekond ameerika muusika juurte juurde. Algselt oli tegu demodega, mis lindistati neljarealise maki peale (Bruce mängis ise kõiki pille) ja pidid saama hiljem bändiga “korralikult” tehtud, aga Bruce mõtles ringi ja lasi need välja. Alguse nimilugu on mõtliku muusika ja taas kord sünge tekstiga – see on surmamõistetud sarimõrvari tagasivaade enne elektritooli (kusjuures sõnad “isa, ma tegelikult ei kahetse, sest meil oli vähemalt lõbus” pandi kirja ka päriselus…). Teine sama sünge tekstiga, kuid irooniliselt energiline akustiline rockabilly on “Johnny 99”. Tuntuim lugu siin plaadil on “Atlantic City”, mida hiljem on Bruce esitanud ka koos bändiga. Tervet albumit iseloomustab õrnalt skisofreeniline vastuolu muusika ja tekstide vahel – muusika poolest on see Springsteeni parimaid, aga tekstid on siibrist paksud (depressiooni kaldujad peaks sellest plaadist küll kaugele hoidma). Ainus positiivne erand on vist “Open All Night”, natuke Rock Hoteli “Kroolin nagu jaksan” stiilis lugu. Enda lemmikuks on ilmselt “Highway Patrolman”, mis meenutab nukraid iiri ballaade – ainult kitarr ja Bruce’i hääl (esitus on tegelikult väga kena), ilus meloodia ning muidugi taas valus tekst (ja hästi jutustatud lugu). See album oli aga väga edukas, USA’s ja Austraalias müüdi seda plaatinaplaadi vääriliselt. On ka spekuleeritud, kas kunagi ilmub ka “Electric Nebraska” ehk samad lood bändiga tehtult – väidevalt olevat see veidi hiljem ära salvestatud.

1984. aasta Born in the USA on ilmselt kõige kuulsam Springsteeni album. Kaks suurt hitti, nimilugu ja “Dancing in the Dark”, kogu album on natuke sarnane varasema Born to Run’iga. Hea hoogne kergerokk, korralik produktsioon – ja ehk natuke vähem masendavad tekstid. See plaat on ühtlaselt hea kuulamine, enda selge lemmik on aga “No Surrender” – albumiversioon on hoogne mürtsurokk, aga sellest on ka aeglasem ja mõtlikum variant tehtud (ja lisaks mitmed head kaverid eri esitajatelt). USA-s müüdi seda plaati 17-kordse plaatinanormi jagu ehk 17 miljonit tükki.

1987 ilmus Tunnel of Love – suuremalt jaolt jälle Bruce’i soolonumber ning inspireeritud segadustest eraelus (peegeldus paistab ka lauludest – samas on need tekstid pigem mõtlikud kui sünged-siiberdavad – ses osas kuulub see plaat minu jaoks lemmikute hulka). Avalugu “Ain’t Got You” kõlab mõneti nagu Janis Joplini “Mercedes Benz”, teisena tuleb ilmselt minu selge lemmik kõigist Springsteeni lugudest – “Tougher than the Rest”. Üks ehk kõige jõulisema (või isasema?) tekstiga armastuslaule üldse. Plaadiversioonis on kasutatud lihtsat trummimasinat, laivis on Max Weinbergi partii aga tunduvalt mõjusam. Tuntumatest lugudest on siin veel “Brilliant Disguise” ja ehk ka nimilaul, päris andekalt räige tekst (mõneti sarnane varasema “You Can Look”-looga) on “Spare Parts” ning vastukaaluks väärib melanhoolsemast otsast äramärkimist “Cautious Man”. See on üsna tüüpiline hea kaheksakümnendate album, kolmekordne plaatinaplaat tuli siit samuti.

1989. aastal tegi Springsteen paljudele arusaamatu sammu ja saatis enda taustabändi laiali. Tegelikult olid juba kaks eelnevat albumit olnud suuresti Bruce’i eralõbu. 1992 järgnes plaadi-paarisrakend Human Touch ja Lucky Town (sisuliselt lastigi kaks albumit välja ühekorraga, kuigi Human Touch pidi ilmuma juba 1991. aastal). Human Touch’i nimilugu sai üsna suureks hitiks, endale aga meeldivad veel enam “Cross My Heart” ning tagapool järjest tulevad hoogne ja kõigest-hoolimata-positiivne “Man’s Job” (serenaad tulevasele abikaasale Pattile?) ning sellele vastukaaluks ehedalt valus “I Wish I Were Blind”; veel üks hea hoogne lugu on “The Long Goodbye”, mis võiks vaat et Van Halen või ZZ Top olla, ning viimaks on lõpus “Pony Boy” – lühike vanakoolilugu, mida võib tõlgendada kasvõi lastelauluna (“Sõit-sõit-sõit linna”), aga ka muudmoodi; kuid see briljantse taustavokaali, sündi ja suupilliga esitus on absoluutselt suurepärane. Plaadil on vanast bändist alles vaid pianist Roy Bittan, trummidele laenati Totost üks tollase maailma parimaid rokitrummareid Jeff Porcaro. See on üldpildis hea minekuga ja tervikuna väga mõnus plaat (väga hea automusa), ülemäärast jauramist ja siibrit õnneks ei ole.

Plaadipaari teine pool Lucky Town (mis on saundilt rohkem varasemate moodi, natuke karedam) algab aga siinkirjutaja arvates ühe parima (ja optimistlikuma) looga Springsteenilt – “Better Days” on mõnusa vungiga, pähe kinnijääv ja lootusega tulevikkuvaatav (pärast valusat lahutust). Head on veel samuti hoogsad “Local Hero” ja “Leap of Faith”, mõtlikud “If I Fall Behind” ja “Book of Dreams” (viimane meenutab natuke hilisemat “Streets of Philadelphiat”), pea stiilipuhas deltabluus “The Big Muddy”… Mõlemad tandemi plaadid jõudsid üle plaatinanormi, seega on veider lugeda mõningaid (vingatsitest vasakpoolikute?) arvamusi, et need on Bruce’il halvad plaadid ja too ei oskavatki õnnelikumat muusikat teha. Tegelikult oskab – vähemalt siinkirjutaja jaoks on need viimati kuulatud neli plaati tema parimad (seda näitab ka see, et tegelikult on neilt pärit päris suur hulk tänini mängitavaid hitte). Võib-olla ongi asi selles, et päris noor Bruce oli veel vaesepoolne, vana Bruce on kahjuks aga üksjagu võugiks ära keeranud?

Järgmine kord kuulates tuleb jälle rohkem siibrit. 😛

Veel Bossi

Seda lugu olen siia juba vähemalt korra pannud – aga leidsin Tuubist uue versiooni. Arvatavasti mu lemmik Springsteeni lauludest: Tougher Than the Rest. Live-esitus Roomast 2016.

Alguse filigraanne trummisaund ja täpne löök (Max Weinberg trummidel). Veidi aeglasem ja kantrilikum vibe. Sellisele stiilile pea kohustuslik Fender Telecaster. Vägev suupillisoolo. Väga head vokaalid. Ja muidugi see elekter, mis üle aastate ikka veel nende kahe vahel on. Tougher than the rest…

ITSPEA ja Bruce Springsteen, 1

Sel kevadel on taas kord kavas ITSPEA e-kursus ning reedese töödelugemise taustal jätkuvad ka muusikamaratonid. Kursus käivitus üldiselt kenasti ning IT ajalugu sai nii blogides kui foorumis päris huvitaval viisil ette võetud.

Muusikas aga alustaks kohe ühe klassikuga ning võtaks läbi ühe väga pika karjääri – tänane peaesineja on The Boss ehk Bruce Springsteen. Tõenäoliselt jätkub kuulamist vähemalt järgmiseks, ehk ka ülejärgmiseks korraks.

Bruce alustas 1973. aastal, kui siinkirjutaja oli kolmeaastane. Esimene stuudioalbum oli Greetings from Asbury Park, N.J. – ehkki hääl on nooruslikum, on see selgelt äratuntavalt Springsteen kohe algusest peale. Stiil on ehk veidi folgilikum, aga tekstid on tihedad (ka otseses mõttes – sõnu on sel mehel alati palju olnud) ning ka bändi kõla tundub tuttav. Algusest peale oli bändis The Big Man – suur must mees saksofoniga ehk Clarence Clemons.

See plaat müüs viimaks kahekordse plaatinanormi jagu, aga suur osa sellest tuli hiljem, kui Bruce oli juba kuulsaks saanud. Endale meeldib siit vist kõige enam “Mary Queen of Arkansas” – see on Bob Dylanit meenutav mõtlik ja keeruka tekstiga lugu, mis on taas selgelt äratuntavalt Springsteen. Tõsi, selle keeruka tekstiga on segased lood ning sellest on pakutud erinevaid tõlgendusi – mine võta kinni, kas vihjatud on Mary Stuartile või hoopis millelegi muule. Veel teinegi samalaadne (veidi jõulisem) lugu on “Lost in the Flood”, kus võiks veidi paralleele tõmmata ka Procol Harumiga. Aga tuleb tunnistada, et 22-aastase selli kohta on need tekstid ikka väga head – Bruce on algusest peale lugude rääkija. Tema arusaamade üle võiks üsna tihti vaielda (olgu siis tegu sõjateemade, sotsiaalküsimuste või presidentidega), aga tal on selge arvamus olemas ja ta suudab seda omanäoliselt väljendada.

Kohe samal aastal järgnes The Wild, the Innocent & the E Street Shuffle, mis samamoodi eelmisega võeti hästi vastu muusikakriitikute poolt, kuid müüs keskpäraselt. Algab natuke neurootilises võtmes, teisena aga tuleb “4th of July, Asbury Park (Sandy)”, paralleel tekib ühe teise, samamoodi jutustava looga – Dire Straitsi “Romeo and Juliet”. Veel üks põnevam kuulamine on “Wild Billy’s Circus Story”, kus taustabändi kauane bassimängija Garry Tallent (tänaseks ainus algne liige peale Bruce’i enda) mängib hoopis… tuubat. Ja viimaks mängib David Sancious viimasesse loosse “New York City Serenade” vägagi tõsiseltvõetava klaveripartii. Siiski, enda lemmikuks jääb siit ilmselt “Incident on the 57th Street”, mis räägib “West Side Story” sarnase loo ja on muusikaliselt vist esimene Springsteeni leivanumbrite reas – pehme ja lihtsa, kuid väga hea bändipartii ja pähe kinnijääva meloodiaga kolmeduuri-rokiballaadi ja valusa teksti kombinatsioon. See plaat läheb natuke ka Jim Steinmani rea peale – lühim lugu on üle nelja minuti, kolm üle seitsme ja lõpulugu isegi ligi 10 minutit pikk.

1975. aasta Born to Run viis Bruce’i karjääri viimaks lendu – seitsmekordne plaatinaplaat ja rida kordusväljalaskeid. Kohe alguses tuleb senini repertuaaris olev “Thunder Road”, viiendana aga tema üks firmamärke, albumi nimilugu. Tekstid on taas head (ja üksjagu vaieldava sisuga – sisuliselt on Springsteeni tekstid kogu aeg olnud suuresti ühiskonna autsaiderite ja elule allajäänud inimeste vaates), muusika on aga energiline, hästi esitatud ja produtseeritud kergerokk. Siit alates on ka E-Street Bandi tuumik sisuliselt koos (Bittan, Tallent, Weinberg, Clemons, Federici – Steven van Zandt ehk Little Steven laulis siin plaadil vaid natuke tausta, kuid liitus varsti samuti bändiga), Springsteeni hääl aga hakkab omandama seda tuntud kärisevat tämbrit. Lisaks kahele eespoolnimetatule tõstaks siit esile veidi vähemtuntud lugu “Backstreets”.

Kolm aastat hiljem väljalastud Darkness On the Edge of Town jätkab küllaltki sama rida (saund on aga rokilikum ja vähem lihvitud). Avalugu “Badlands” on sarnaselt eelmise albumi omaga tuntud ja tänini kavas (sage kontsertide avalugu). Üsna ehedalt sünge on “Adam Raised a Cain” (Vanas Testamendis saab Aadama pojast Kainist vend Aabeli tapmisega maailma esimene mõrvar) – isa ja poja keerulise läbisaamise teema olevat Bruce iseenda minevikust võtnud. Hea on pikk klaveriballaad “Racing in the Street” (taas üks väga hästi räägitud, ent pessimistliku tooniga lugu). Kipub seaduspärasuseks, et kui Bruce üritab vahelduseks midagi optimistlikku kirjutada, on lugu tervikuna üsna väheütlev, samas “siibrilood” õnnestuvad märksa paremini (hea võrdlus on siin “The Promised Land” contra “Factory”). Aga tulemuseks oli taas USA-s kolmekordne plaatinaplaat – seega ameeriklasi ravimatus optimismis süüdistada on ilmselt ülekohtune.

The River 1980. aastast on topeltalbum. 20 lugu, mis on üldiselt varasematest tublisti lühemad – ja sel korral kohati isegi ka lõbusamad (head vunki on ka varasemast enam). “Sherry Darling” ja eriti muidugi naljakalt nilbe (eriti laivis koos vahelugemiste ja sama naljakalt nilbe lavašõuga – albumiversioon ei ole tegelikult üldse nii hea) “You Can Look (But You Better Not Touch)”, mis kontserdil suudab vist igasuguse publiku pöördesse ajada. “Siibrilugudest” (mida siin on samuti mitmeid) on vist parim üsna süsimust (jälle!) “Fade Away” ja veidi leebem “The Price You Pay”. Tuntumatest lugudest on siin veel “Hungry Heart”, hea vungiga “Ramrod” (Suure Mehe saksofon on hästi mõnus) ja nukker nimilugu, võib-olla parim on aga “Independence Day”, mis on väga ehe ja inimlik tekst (ja mitte siiber lihtsalt siibri pärast, nagu mõnes muus loos) koos äärmiselt ilusa seade ja väga hea vokaaliga. Bruce on pigem Bob Dylani sarnane laulev jutustaja kui tavamõttes laulja – aga siin on ta seda viimast ilma mingi hinnaalanduseta. Teine väga hea, aga taas kurb lugu on erandina üle kaheksaminutine kaeblik ballaad “Drive All Night” (jällegi tuleb bändi tunnustada, taas on väga hea saksofon).

Lõpetakski praegu siin, Bossi repertuaariga jätkab nädala pärast.