ITSPEA ja Bruce Springsteen, 1

Sel kevadel on taas kord kavas ITSPEA e-kursus ning reedese töödelugemise taustal jätkuvad ka muusikamaratonid. Kursus käivitus üldiselt kenasti ning IT ajalugu sai nii blogides kui foorumis päris huvitaval viisil ette võetud.

Muusikas aga alustaks kohe ühe klassikuga ning võtaks läbi ühe väga pika karjääri – tänane peaesineja on The Boss ehk Bruce Springsteen. Tõenäoliselt jätkub kuulamist vähemalt järgmiseks, ehk ka ülejärgmiseks korraks.

Bruce alustas 1973. aastal, kui siinkirjutaja oli kolmeaastane. Esimene stuudioalbum oli Greetings from Asbury Park, N.J. – ehkki hääl on nooruslikum, on see selgelt äratuntavalt Springsteen kohe algusest peale. Stiil on ehk veidi folgilikum, aga tekstid on tihedad (ka otseses mõttes – sõnu on sel mehel alati palju olnud) ning ka bändi kõla tundub tuttav. Algusest peale oli bändis The Big Man – suur must mees saksofoniga ehk Clarence Clemons.

See plaat müüs viimaks kahekordse plaatinanormi jagu, aga suur osa sellest tuli hiljem, kui Bruce oli juba kuulsaks saanud. Endale meeldib siit vist kõige enam “Mary Queen of Arkansas” – see on Bob Dylanit meenutav mõtlik ja keeruka tekstiga lugu, mis on taas selgelt äratuntavalt Springsteen. Tõsi, selle keeruka tekstiga on segased lood ning sellest on pakutud erinevaid tõlgendusi – mine võta kinni, kas vihjatud on Mary Stuartile või hoopis millelegi muule. Veel teinegi samalaadne (veidi jõulisem) lugu on “Lost in the Flood”, kus võiks veidi paralleele tõmmata ka Procol Harumiga. Aga tuleb tunnistada, et 22-aastase selli kohta on need tekstid ikka väga head – Bruce on algusest peale lugude rääkija. Tema arusaamade üle võiks üsna tihti vaielda (olgu siis tegu sõjateemade, sotsiaalküsimuste või presidentidega), aga tal on selge arvamus olemas ja ta suudab seda omanäoliselt väljendada.

Kohe samal aastal järgnes The Wild, the Innocent & the E Street Shuffle, mis samamoodi eelmisega võeti hästi vastu muusikakriitikute poolt, kuid müüs keskpäraselt. Algab natuke neurootilises võtmes, teisena aga tuleb “4th of July, Asbury Park (Sandy)”, paralleel tekib ühe teise, samamoodi jutustava looga – Dire Straitsi “Romeo and Juliet”. Veel üks põnevam kuulamine on “Wild Billy’s Circus Story”, kus taustabändi kauane bassimängija Garry Tallent (tänaseks ainus algne liige peale Bruce’i enda) mängib hoopis… tuubat. Ja viimaks mängib David Sancious viimasesse loosse “New York City Serenade” vägagi tõsiseltvõetava klaveripartii. Siiski, enda lemmikuks jääb siit ilmselt “Incident on the 57th Street”, mis räägib “West Side Story” sarnase loo ja on muusikaliselt vist esimene Springsteeni leivanumbrite reas – pehme ja lihtsa, kuid väga hea bändipartii ja pähe kinnijääva meloodiaga kolmeduuri-rokiballaadi ja valusa teksti kombinatsioon. See plaat läheb natuke ka Jim Steinmani rea peale – lühim lugu on üle nelja minuti, kolm üle seitsme ja lõpulugu isegi ligi 10 minutit pikk.

1975. aasta Born to Run viis Bruce’i karjääri viimaks lendu – seitsmekordne plaatinaplaat ja rida kordusväljalaskeid. Kohe alguses tuleb senini repertuaaris olev “Thunder Road”, viiendana aga tema üks firmamärke, albumi nimilugu. Tekstid on taas head (ja üksjagu vaieldava sisuga – sisuliselt on Springsteeni tekstid kogu aeg olnud suuresti ühiskonna autsaiderite ja elule allajäänud inimeste vaates), muusika on aga energiline, hästi esitatud ja produtseeritud kergerokk. Siit alates on ka E-Street Bandi tuumik sisuliselt koos (Bittan, Tallent, Weinberg, Clemons, Federici – Steven van Zandt ehk Little Steven laulis siin plaadil vaid natuke tausta, kuid liitus varsti samuti bändiga), Springsteeni hääl aga hakkab omandama seda tuntud kärisevat tämbrit. Lisaks kahele eespoolnimetatule tõstaks siit esile veidi vähemtuntud lugu “Backstreets”.

Kolm aastat hiljem väljalastud Darkness On the Edge of Town jätkab küllaltki sama rida (saund on aga rokilikum ja vähem lihvitud). Avalugu “Badlands” on sarnaselt eelmise albumi omaga tuntud ja tänini kavas (sage kontsertide avalugu). Üsna ehedalt sünge on “Adam Raised a Cain” (Vanas Testamendis saab Aadama pojast Kainist vend Aabeli tapmisega maailma esimene mõrvar) – isa ja poja keerulise läbisaamise teema olevat Bruce iseenda minevikust võtnud. Hea on pikk klaveriballaad “Racing in the Street” (taas üks väga hästi räägitud, ent pessimistliku tooniga lugu). Kipub seaduspärasuseks, et kui Bruce üritab vahelduseks midagi optimistlikku kirjutada, on lugu tervikuna üsna väheütlev, samas “siibrilood” õnnestuvad märksa paremini (hea võrdlus on siin “The Promised Land” contra “Factory”). Aga tulemuseks oli taas USA-s kolmekordne plaatinaplaat – seega ameeriklasi ravimatus optimismis süüdistada on ilmselt ülekohtune.

The River 1980. aastast on topeltalbum. 20 lugu, mis on üldiselt varasematest tublisti lühemad – ja sel korral kohati isegi ka lõbusamad (head vunki on ka varasemast enam). “Sherry Darling” ja eriti muidugi naljakalt nilbe (eriti laivis koos vahelugemiste ja sama naljakalt nilbe lavašõuga – albumiversioon ei ole tegelikult üldse nii hea) “You Can Look (But You Better Not Touch)”, mis kontserdil suudab vist igasuguse publiku pöördesse ajada. “Siibrilugudest” (mida siin on samuti mitmeid) on vist parim üsna süsimust (jälle!) “Fade Away” ja veidi leebem “The Price You Pay”. Tuntumatest lugudest on siin veel “Hungry Heart”, hea vungiga “Ramrod” (Suure Mehe saksofon on hästi mõnus) ja nukker nimilugu, võib-olla parim on aga “Independence Day”, mis on väga ehe ja inimlik tekst (ja mitte siiber lihtsalt siibri pärast, nagu mõnes muus loos) koos äärmiselt ilusa seade ja väga hea vokaaliga. Bruce on pigem Bob Dylani sarnane laulev jutustaja kui tavamõttes laulja – aga siin on ta seda viimast ilma mingi hinnaalanduseta. Teine väga hea, aga taas kurb lugu on erandina üle kaheksaminutine kaeblik ballaad “Drive All Night” (jällegi tuleb bändi tunnustada, taas on väga hea saksofon).

Lõpetakski praegu siin, Bossi repertuaariga jätkab nädala pärast.

3 mõtet “ITSPEA ja Bruce Springsteen, 1” kohta

    1. See on päris hea – sobiks kuhugi filmi. 🙂 Ja see profiilis tehtud Freddie pilt on ka äge (AI muidugi ilmselt). Aga kas nende MIDI-asjade kuulamine tahaks mingite täiendavate pakkide paigaldamist? Ma kuulen neid ikka kuidagi masinliku saundiga.

      Muide, Springsteeni fännikaveritest on päris hea see: https://www.youtube.com/watch?v=q0ImwbLEWY8 . Ilmselt ka puhtalt arvutiga tehtud taust (mingite muusikateekidega), aga see taustakitarr kõlab täitsa mõnusalt. See on algselt muidugi selgelt mehe lugu, aga siin on see algne grit ka naise esituses täitsa sees – Maybe your other (girl|boy)friends didn’t pass the test…

  1. Mul on midi fail > musescore > ogg või flac. Musescores mikserdan ja vahetan pille kui vaja.
    Siis vanemate muusika jaoks (mod, xm) on konverterid OpenMPT (wine peal). Musescore külge saan ka midiklaviatuuri paigaldada, mis ei ole väga mugav..

    Siis on veel AmazingMIDI, mis ka wine peal, sealt saan .wav (44100) heli konvertida .midi failiks.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga