ITSPEA ja Bruce Springsteen, 3

ITSPEAs jõudis kätte kolmas nädal ja teemaks oli uus meedia. Osalejate arv on nüüdseks stabiliseerunud kusagile 70 peale, täitsa piisav seltskond.

Vastavalt eelhoiatusele aga jätkub Springsteeni-maraton 1995. aasta albumiga The Ghost of Tom Joad, mis mõnes mõttes (paksu siibriga tekstid ja mõtlik folgilik muusika) sarnaneb Nebraska-albumiga. Võiks öelda, et enamiku teiste lauljate puhul hakkaks vist poole albumi peal karjuma “Lõpetage see soigumine!”, Bruce suudab need tekstid siiski mingil määral elus hoida. Muusika on enam-vähem – kujutaks ette, et elavas ettekandes võiks seda täitsa kuulata, albumilt jääb igavaks. Kui siit midagi esile tõsta, siis mitut täitsa kuulatavat, ehkki kurba iirilikku ballaadi. Näiteks “Sinaloa Cowboys” või “The Line” (kus muide sünti mängib mõlemas Bruce ise), võib-olla parim on ilusa taustavokaaliga “Across the Border”. Huvitava momendina on kõik need kurvad lood kirjutatud mažoorse meloodia peale – samas on need teineteisega niivõrd sarnased, et pealiskaudsem kuulaja võiks pidada kogu albumit alates 5. laulust üheksainsaks pikaks ballaadiks. Isegi albumi läbimüük ei olnud päris võrreldav varasematega – kuldplaat on paljude lauljate puhul kõva tulemus, aga Springsteeni jaoks ei ole see suur edu.

Seejärel läks mööda päris hulk aega, kuni 2002. aastal ilmus The Rising. Aasta varem olid New Yorgis kaks suurt maja kokku kukkunud ning otsapidi on see ka selle albumi taustaks. Õnneks aga on see suuremalt jaolt just nimme positiivne, üldisemalt julgustav ja lootust andev Americana-stiili plaat (nii et pigem on see sarnane Tunnel of Love’i või kahe 1992. aasta plaadiga), lisaks on taas tagasi E Street Band. Häid lugusid on siin mitmeid: “Into the Fire”, “Waitin’ on a Sunny Day” (see Suure Mehe saksiriff koos Soozie Tyrelli viiuliga on väga mõnus), “The Fuse” (küllaltki ebatüüpiline Springsteen), “You’re Missing” (ehk kõige otsesemalt 9/11 lugu), nimilugu (tuletõrjuja põleva pilvelõhkuja juures), “Paradise” (meenutab kohati päris tublisti Simoni ja Garfunkeli kuulsat “Sound of Silence”-lugu). Mõneti vastuoluline (arvestades toda majade kokkukukkumist) on sufi muusika laenu kasutamine “Worlds Apart” alguses (ehkki ka see lugu on iseenesest hea). USA-s jõudis see album topelt-plaatinanormini.

2005. aasta Devils & Dust läheb mõnevõrra uuesti Nebraska ja Tom Joadi rea peale (akustiline esitus, mõtlikud meloodiad ja siibris tekstid…), aga siiski mitte täiesti (siin on “juhet taga” selgelt enam ning siibrit on sellevõrra jällegi vähem). Kaks esimest lugu on head, samuti “Long Time Comin'” ja “Leah”, teksti poolest räägib mõtlemapaneva loo “Black Cowboys”. Veel üks eripärane lugu on “Jesus Was an Only Son”, kus Springsteeni katoliiklik lapsepõlv üllataval kombel välja lööb – see võiks pimesi kuulates olla näiteks mõni lõunaosariikide gospelkantrilugu. Nii et tegelikult oleks see album oma olemuselt kusagil positiivsete ja siibrialbumite vahepeal.

Järgmisel, 2006. aastal võttis Bruce ette huvitava kaveriprojekti ja tegi ära plaaditäie vasakpoolse protestilauliku Pete Seegeri lugusid (We Shall Overcome: The Seeger Sessions). Seegerist siinkirjutaja väga ei pea (juba ilmavaatest lähtuvalt) – kuigi teda tuleb tunnustada selle eest, et ta omaaegsesse N. Liidu režiimi pigem eitavalt suhtus, olles seega mõnevõrra sarnane eurokommunistidega. Aga see album on täitsa mõnus, muusikaliselt isegi kergepoolse ja veidi vanamoodsa kõlaga. Tegelikult ei olegi siin eriti Seegeri enda tehtud, vaid lihtsalt tema poolt sageli esitatud lood, suures osas rahvalaulud. Kahju muidugi, et Bruce ei kaverdanud ära “Big Joe Bluesi”, milles natuke vanem ja targem Seeger ütles Jossif Stalini kohta üsna kurjasti.

Täna jäi aga Springsteeni kuulamine natuke lühemaks – edasi kuulasin Kaarli kirikust “Eesti palve” ülekannet. Tegelikult tahtsin ka ise kohale minna, aga tööde lugemine ei võimaldanud.

Bossi tuleb jälle nädala pärast (ilmselt lööb Springsteen rekordi – sellest kuulamisest tuleb vist isegi viis postitust).

6 mõtet “ITSPEA ja Bruce Springsteen, 3” kohta

        1. Eesti muusika märkusega täiesti nõus, ainult et siis peab vaatama, mida ja kust kuulamiseks võtta, sellist muusikamaratoni Spotify abiga ilmselt eesti muusikutest ei saa. YouTube ehk oleks lahendus.

          1. Tjaa, see on küll lahe. Väga äge tüüp on ka tõlkima valitud – nagu oleks ise bändiliige. 🙂

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga