ITSPEA teine nädal pani seltskonna uurima internetitehnoloogiaid – üks juba kadunud nähtus ja teine ikka veel alles. Üldiselt oli enam-vähem nädal ning päris suur osa inimesi kirjutab esialgu veel täitsa ise. 🙂
Aga jätkame siis Bossi järgmiste plaatidega. 1982. aasta Nebraska on kantri, folgi ja akustilise roki segu ehk teekond ameerika muusika juurte juurde. Algselt oli tegu demodega, mis lindistati neljarealise maki peale (Bruce mängis ise kõiki pille) ja pidid saama hiljem bändiga “korralikult” tehtud, aga Bruce mõtles ringi ja lasi need välja. Alguse nimilugu on mõtliku muusika ja taas kord sünge tekstiga – see on surmamõistetud sarimõrvari tagasivaade enne elektritooli (kusjuures sõnad “isa, ma tegelikult ei kahetse, sest meil oli vähemalt lõbus” pandi kirja ka päriselus…). Teine sama sünge tekstiga, kuid irooniliselt energiline akustiline rockabilly on “Johnny 99”. Tuntuim lugu siin plaadil on “Atlantic City”, mida hiljem on Bruce esitanud ka koos bändiga. Tervet albumit iseloomustab õrnalt skisofreeniline vastuolu muusika ja tekstide vahel – muusika poolest on see Springsteeni parimaid, aga tekstid on siibrist paksud (depressiooni kaldujad peaks sellest plaadist küll kaugele hoidma). Ainus positiivne erand on vist “Open All Night”, natuke Rock Hoteli “Kroolin nagu jaksan” stiilis lugu. Enda lemmikuks on ilmselt “Highway Patrolman”, mis meenutab nukraid iiri ballaade – ainult kitarr ja Bruce’i hääl (esitus on tegelikult väga kena), ilus meloodia ning muidugi taas valus tekst (ja hästi jutustatud lugu). See album oli aga väga edukas, USA’s ja Austraalias müüdi seda plaatinaplaadi vääriliselt. On ka spekuleeritud, kas kunagi ilmub ka “Electric Nebraska” ehk samad lood bändiga tehtult – väidevalt olevat see veidi hiljem ära salvestatud.
1984. aasta Born in the USA on ilmselt kõige kuulsam Springsteeni album. Kaks suurt hitti, nimilugu ja “Dancing in the Dark”, kogu album on natuke sarnane varasema Born to Run’iga. Hea hoogne kergerokk, korralik produktsioon – ja ehk natuke vähem masendavad tekstid. See plaat on ühtlaselt hea kuulamine, enda selge lemmik on aga “No Surrender” – albumiversioon on hoogne mürtsurokk, aga sellest on ka aeglasem ja mõtlikum variant tehtud (ja lisaks mitmed head kaverid eri esitajatelt). USA-s müüdi seda plaati 17-kordse plaatinanormi jagu ehk 17 miljonit tükki.
1987 ilmus Tunnel of Love – suuremalt jaolt jälle Bruce’i soolonumber ning inspireeritud segadustest eraelus (peegeldus paistab ka lauludest – samas on need tekstid pigem mõtlikud kui sünged-siiberdavad – ses osas kuulub see plaat minu jaoks lemmikute hulka). Avalugu “Ain’t Got You” kõlab mõneti nagu Janis Joplini “Mercedes Benz”, teisena tuleb ilmselt minu selge lemmik kõigist Springsteeni lugudest – “Tougher than the Rest”. Üks ehk kõige jõulisema (või isasema?) tekstiga armastuslaule üldse. Plaadiversioonis on kasutatud lihtsat trummimasinat, laivis on Max Weinbergi partii aga tunduvalt mõjusam. Tuntumatest lugudest on siin veel “Brilliant Disguise” ja ehk ka nimilaul, päris andekalt räige tekst (mõneti sarnane varasema “You Can Look”-looga) on “Spare Parts” ning vastukaaluks väärib melanhoolsemast otsast äramärkimist “Cautious Man”. See on üsna tüüpiline hea kaheksakümnendate album, kolmekordne plaatinaplaat tuli siit samuti.
1989. aastal tegi Springsteen paljudele arusaamatu sammu ja saatis enda taustabändi laiali. Tegelikult olid juba kaks eelnevat albumit olnud suuresti Bruce’i eralõbu. 1992 järgnes plaadi-paarisrakend Human Touch ja Lucky Town (sisuliselt lastigi kaks albumit välja ühekorraga, kuigi Human Touch pidi ilmuma juba 1991. aastal). Human Touch’i nimilugu sai üsna suureks hitiks, endale aga meeldivad veel enam “Cross My Heart” ning tagapool järjest tulevad hoogne ja kõigest-hoolimata-positiivne “Man’s Job” (serenaad tulevasele abikaasale Pattile?) ning sellele vastukaaluks ehedalt valus “I Wish I Were Blind”; veel üks hea hoogne lugu on “The Long Goodbye”, mis võiks vaat et Van Halen või ZZ Top olla, ning viimaks on lõpus “Pony Boy” – lühike vanakoolilugu, mida võib tõlgendada kasvõi lastelauluna (“Sõit-sõit-sõit linna”), aga ka muudmoodi; kuid see briljantse taustavokaali, sündi ja suupilliga esitus on absoluutselt suurepärane. Plaadil on vanast bändist alles vaid pianist Roy Bittan, trummidele laenati Totost üks tollase maailma parimaid rokitrummareid Jeff Porcaro. See on üldpildis hea minekuga ja tervikuna väga mõnus plaat (väga hea automusa), ülemäärast jauramist ja siibrit õnneks ei ole.
Plaadipaari teine pool Lucky Town (mis on saundilt rohkem varasemate moodi, natuke karedam) algab aga siinkirjutaja arvates ühe parima (ja optimistlikuma) looga Springsteenilt – “Better Days” on mõnusa vungiga, pähe kinnijääv ja lootusega tulevikkuvaatav (pärast valusat lahutust). Head on veel samuti hoogsad “Local Hero” ja “Leap of Faith”, mõtlikud “If I Fall Behind” ja “Book of Dreams” (viimane meenutab natuke hilisemat “Streets of Philadelphiat”), pea stiilipuhas deltabluus “The Big Muddy”… Mõlemad tandemi plaadid jõudsid üle plaatinanormi, seega on veider lugeda mõningaid (vingatsitest vasakpoolikute?) arvamusi, et need on Bruce’il halvad plaadid ja too ei oskavatki õnnelikumat muusikat teha. Tegelikult oskab – vähemalt siinkirjutaja jaoks on need viimati kuulatud neli plaati tema parimad (seda näitab ka see, et tegelikult on neilt pärit päris suur hulk tänini mängitavaid hitte). Võib-olla ongi asi selles, et päris noor Bruce oli veel vaesepoolne, vana Bruce on kahjuks aga üksjagu võugiks ära keeranud?
Järgmine kord kuulates tuleb jälle rohkem siibrit. 😛