ITSPEA ja Capercaillie, 3

ITSPEA eelviimane nädal tegeles turbeteemadega. Lõpp juba paistab – aga et ilmselt on ka muud õppeained üles ärganud, siis olid kirjutised tavapärasest veidi rabedamad ja neid oli vähem. Siiski sai tänasega juba esimene aktivist “viie” ilma eksamita kätte.

Paralleelne muusikakuulamine jätkus Capercaillie seltsis. Järgmine Capercaillie plaat on nende üheksas stuudioalbum, 2003. aasta Choice Language.

Algab taas ionalikus, kergelt folk-jazzilikus võtmes. Kolmanda loo “The Old Crone” algus tõi meelde omaaegse Eesti eurolaulu “Tii” (Karen Matheson aga ei kõla üldse pealkirjas mainitud vanamuti moodi…). Endale meeldib vist enim neljas lugu, mõtlik modernkeldi ballaad “Little Do They Know” – ka siin meenusid eestlased, omaaegsed Folkmilli ja Evelin Samueli lood üheksakümnendatest.

Üsna klassikaline ilus ballaad on siin veel pika gaelikeelse nimega “Nuair a Chì Thu Caileag Bhòidheach”. Ülejäänud plaat on taas kergelt jatsulik, moodsa noodiga folk – umbes samasugust asja tegi tollal ka belglaste punt Urban Trad, kes ühe sellise modernkeldi looga oleks äärepealt isegi tollesama aasta Eurovisiooni ära võitnud.

2008. aasta Roses and Tears pidi olema bändi viimane album, mingi aeg plaaniti pärast seda lõpetada. Plaat on väga kena õhtune kuulamine – stiililt mõnevõrra sarnane eelmisega, aga selgelt kammerlikum (ehkki tagapool tuleb ka elavamat sorti lugusid, näiteks “Barra Clapping Song”). Nagu eelmiselgi albumil, on ka siin samasugune, pika gaelikeelse nimega kena ballaad “Seinneam Cliù Nam Fear Ùr” – kuulates meenus Dire Straitsi “Brothers in Arms”, loo mõte läheb vist ka samasse kanti. Tegelikult on veel teinegi, lõpulugu “Leodhasach an Tir Chein” (keldi lauludes nii levinud koduigatsuse motiiv).

Originaalalbumitest viimane on 2013. aasta At the Heart of It All. Ka see jätkab üsna sujuvalt kahe eelmise albumi rida, ehkki siin on kõlapilt palju traditsioonilisem – see on tagasiminek juurte ja ka esimeste albumite juurde. Hästi mõnus puhtakujuline šoti folk on teisena tulev “The Strathspey Set” – seda kujutaks hästi ette Viljandi folgil, instrumentaalpool kõlab üsnagi nagu eelmisel aastal seal käinud Flook (teine samasugune on “The Jura Wedding Reels”).

Nimilugu plaadi keskel on väga kena ballaad – mitmehäälset laulu on Capercaillie kasutanud mõnevõrra vähem kui Clannad vmm, kuid siin on see olemas (lisaks on Karen Mathesoni hääl aastatega natuke madalamaks vajunud, ent ka see madalam register on väga hea).

Käesoleval aastal ilmus bändilt veel ka ReLoved, plaaditäis vanade lugude uusversioone – aga seda Spotifys esialgu ei leidu. Seega lõpetab metsiste kuulamise seekord siin – jälle üks hea ja pika ajalooga keldi seltskond, kes loodetavasti ei ole veel päris viimast sõna öelnud.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga