Mike Oldfieldi kuulsa esikalbumi ilmumisest möödus tänavu 50 aastat. Kahjuks otsustas vanameister aasta tagasi karjäärile joone alla tõmmata – aga tänapäeval on õnneks olemas erinevaid alternatiive. Igatahes kui Alexela kontserdimajas kuulutati välja Tubular Bellsi 50. aastapäeva kontsert, tuli kohe Piletilevisse lennata.
Täna oli Alexelas vist täissaal – peamiselt muidugi natuke vanem seltskond, aga leidus ka nooremaid. Bändi vedas Robin Smith, kes on ka päris Mike’iga koos mänginud. Rahvas igatahes ootas huviga.
Esimene sett oli paraku üsna pettumus. Järjest tehti läbilõige Oldfieldi karjäärist – valik ei olnud halb, aga tase oli küll ebaühtlane. Tubular Bells II algus “Sentinel” ja siinkirjutaja rõõmuks ka üks suurimaid lemmikuid “Summit Day” kõlasid täitsa kenasti. Bassimängija Lisa Featherstoni lauldud “To France” ja eriti “Moonlight Shadow” aga läks “Võru kultuurimaja ansambel esitab Mike Oldfieldi muusikat” -kategooriasse. Õnneks ta hiljem mängis ainult bassi ja tegi seda laulmisest ikka palju paremini. Ent terve esimese poole jooksul ei õnnestunud kordagi kuulda seda Oldfieldi firmasaundi, millest selle mehe igalt poolt ära tunneb.
Nii et vaheajale minnes oli kergelt haltuurane tunne. Pärast vaheaega aga võeti ette see päris “Tubular Bells”. Ei tea, kas keegi oli käinud vahepeal märkusi tegemas, aga muusikud olid nagu ümber sündinud. “Bells” kõlas täitsa originaaliväärselt ning kaks kitarristi leidsid Gibson SG ja Strati koostöös ka Oldfieldi (varajase) saundi üles.
Rahvas tegi teenitud aplausi, muusikud tulid tagasi ja võtsid nüüd ette Ommadawni ja selle järjeplaadi, aga seal jäi asi taas mõneti venima. Õnneks aga lõpus tuli Sailor’s Hornpipe – Mike’iga võrreldaval kiirusel. Rahvas tõusis püsti ja aplodeeris seni, kuni viimaks pandi kõlaritest “Shadow on the Wall” peale.
Natuke kummaline elamus oli kokkuvõttes. Aga lõpp hea, kõik hea. 🙂
Kui meister Kakk peale lendab sellise arvestusega, siis on selleks kindel põhjus. Ma kujutan ette, et juubeli kontserdi puhul võiks tase olla veidi ühtlasem, kui see mis sai ilmsiks. Aga ju siis autori kokkuvõte sai piisavalt tugeva “suhkru annuse” oma kokteilis maitsta, et kontserti mitte päris maha kantuks ka tunnistada. No sain ikka aru küll, et kohati jäi mulje nagu tegemist oli pool küpsenud meistrikooli õpilaste etteastega. Positiivses võtmes on aga hea, et võrukad said kokkuvõttes kaasatud ning saagu nendegi kohalik kandlemaja see turvapaik ja häll, kuhu kunagi leiab tee Olfieldi austajad.
Seda 50. aastapäeva turneed on YouTube’i ka jõudnud – näiteks siin.
Võib-olla jah natuke seda “poolküpset” asja oli. Alguseosa lauludega oli ka see probleem, et too laulma pandud daam oli häälelt üsna erinev Maggie Reillyst – ja tema hääl on kõikidel fännidel kõvasti kõrvus kinni.
Aga vahe esimese ja teise poolaja vahel oli ikka tõsiselt tuntav. Tubular Bells kõlas peaaegu nagu originaal.