Võeh veel kord

Juhtusin vaatama TV12 pealt veel üht viimase aja “mõõga ja mantli” sarja – 2011. aasta uusversiooni kuningas Arthuri legendidest. Mulje paraku täpselt sama kui “Troonide mängu” puhul – kui too oli “Dallas”, olgu see siis “Dünastia”.  Vanasti defineeriti rüütellikkust just nimelt läbi Arthuri lugude, nüüd on seal vaid ärapanemine (koos maha-, taha- ja minemapanemisega).

Aru ma ei saa, mis veider tung on viimasel ajal inimestesse sisse läinud, et vanu häid asju tuleb täiesti pea peale keerata ja ümber defineerida.

2 kommentaari postitusele “Võeh veel kord”

  1. p ütleb:

    Lugesin ja noogutasin mõttes kaasa, kuna isegi suur uusversioonide kiruja, kui korraga tuli üks naljakas asi meelde. 80-ndatel sai, suu ammuli, telekast Robin Hoodi seriaali vahitud. Kui seda enam ei näidatud, siis võtsin raamatukogust raamatu, aga pettumus oli suur, kuna see ei olnud pooltki nii “äge” kui telekas, kus näiteks nimitegelane oli “hevika” soenguga, mis sel ajal oli kõva sõna 🙂 Arvatavasti tänapäeval on ka poisikesi, kellele see Arthuri versioon just see õige asi on.

  2. Kakk ütleb:

    Robin of Sherwood oli jah ka võrreldes raamatute ja legendidega üksjagu ümber tehtud, aga vähemalt seal olid head head ja pahad pahad, Robinil polnud kolme sohilast ja lisaks Marianile salajast afääri veskipoiss Martiniga, Väike John ei fännanud väikesi poisse ning vend Tuck polnud kapisatanist. Pealegi oli sel sarjal üks suur lisaväärtus Clannadi muusika näol. Ning muidugi oli hirmus cool kahe mõõgaga saratseen Nasir…

    Aga mulle meeldis hirmsat moodi (ja meeldib tänini) Howard Pyle’i Robin Hoodi lugude raamat – lood sellest, kuidas Robin neli kerjust “terveks ravis”, kuidas peen saks Will Punakuub tamme välja juuris, kuidas šerif noole peppu sai ja pidi pärast pikka aega vaid patjadel istuma jne jne.