ITL korraldas kolledžis sellenimelise konverentsi. Asja siht oli igati õige – otsida teid lähitulevikku ning muuhulgas ka hariduse ja ettevõtete paremaid koostöövariante. Ent jutt kiskus (nagu sellistel üritustel tavaks) üsna siia-sinna ning taas kord kerkis pinnale äriinimeste ühepäevalibliklus “Rohkem praktilisi oskusi” -rea pealt. Neile ei jõua ikka pärale asjaolu, et popile ja noortepärasele kitsale kutseõppetüüpi erialale sisseastuja lõpetab (minimaalselt) kolme aasta pärast sellesama, ent siis juba mitte enam niiväga popi ja noortepärase eriala.
Selles mõttes oligi väga värskendav kuulda prantslaste tipp-tehnikakõrgkooli ENTSA (ingliskeelse nimega Engineering School in Paris) esindaja Patrick Gerlier’ seisukohti. ENTSA on meie mõistes kolmeaastane rakenduskõrgkool (nagu EIK), alguse saanud 1741. aastal meie mõistes mereakadeemiana, tänapäeval koolitab rohkem transpordiinsenere. Monsieur Gernier rõhutas aga just todasama asja, mida meil üha vähem arvestatakse – lõpetaja on insener selle ajaloolises mõttes ehk lihtsamalt öeldes haritud inimene. Ehk siis umbes 1900 õppetunnist saavad tudengid ca 500 tunni ulatuses üldtehnilisi aineid (füüsika, matemaatika, mehaanika jne), 700 tunni ulatuses otseseid erialaaineid ning 700 ulatuses majandus- ja humanitaaraineid (majandusteadus, keeled, kirjandus, kunst, arhitektuur, teoloogia(!) ).
Tõsi, natuke tehakse “sohki” sellega, et on olemas täiendavad null-ainepunktised, ent samas kohustuslikud moodulid (seega on reaalselt läbitav õppekava euronõuetega kehtestatust suurem – seda tasuks ka meil kõrva taha panna). Ent võib üsna kindel olla, et ENSTA ei koolita “vasaku jala saapa viskajaid” (kes paremat visata ei oska), vaid erinevalt nii mõnestki Eesti asutusest suudab anda reaalset kõrgemat inseneriharidust.
Heli Mattiseni räägitud kvaliteedihindamise jutust tuli võrdlusena väga häirivalt välja seesama “ekspertide” soovitus – jällegi “popid ja noortepärased asjad” ja “praktikute kaasamine”. Ning veel üks suur asi – soovitus minna ingliskeelseks magistriõppe tasandil. Huvitav oleks teada, kuidas on sarnaste soovituste ja protsessidega teistes Eestiga võrreldava suuruse/jõukuse/arengutasemega riikides (kasvõi endistes sotsmaades – Sloveenia, Slovakkia, Tšehhi, Ungari). Kas ka seal upitatakse inglise keelt sama arutult – või on taas kord tegu eestlasliku kupjatölplusega teha rohkemgi, kui härra nõuab…? Või nagu omaaegsed idasakslased, kes tegid vene lollusi saksa täpsusega?
Magistritaseme õppe üleminek inglise keelele tähendab sisuliselt eesti tehnilise teaduskeele kadumist järgmise paarikümne aastaga – õppematerjale enam ei ilmu, teadusartikleid kirjutatakse nagunii inglise keeles. Bakalaureuseõpe, rakenduskõrg- ja kutseharidus ei ole keele ülemise taseme säilimiseks piisav. Doktoriõpe on juba praegu üsna paratamatult suurel määral ingliskeelne, ent just magistriõpet võiks pidada selleks kaalukeeleks, mis määrab, kas me saame ka edaspidi eesti keelt tehnika vallas kultuurkeeleks pidada või ei.