Öirovärgist

Niih… Selleaastane suur tsirkus on ära vaadatud.

Positiivselt poolelt: korraldajad olid muu trullallaa sisse paar päris head “kärna” ära peitnud, mis kogu asja peale vaikselt vett tõmbasid. Rootslastel on reeglina hea oskus enda üle naerda (kahjuks aga mõne koha peal unustavad nad selle ära). Esinejate seltskonnas tundus päris mitu head lauljat olevat. Ja IT-pool efektide näol oli päris vägev.

Halvema poole pealt: mitte ühtegi head laulu ei olnud, kõige lähemale said Holland, Leedu ja Poola. Finaalis oli ca kolmandik kuulatavad, lisaks jäeti päris mitmed, sh Eesti oma, poolfinaalis välja (Jüri lugu oleks olnud finaalis paremate – st kuulatavate – seas). Itaalia saatis (laulurahva kohta) end esindama fenomenaalselt kehva laulja ning Austria tšikk meenutas kõvasti omaaegset maarjamaist Push Uppi (mitte küll, khm, partii poolest – aga kogu olemine, lauluoskus ja ka laulu meloodiakäik meenutasid päris kõvasti “Ämblikmehe” aegu).

Võidulugu? Ukrainlaste üle on hea meel (up yours, Putler – ehkki tunnustaks ka vene lauljat Sergei Lazarevi, kuna  Krimmi Ukrainale kuulumise avalik tunnistamine nõuab tänapäeva Venemaal ikka vägevaid mune). Laul ise oli aga küll selge sõnumiga ja hästi lauldud, aga muusikaliselt üsna väheütlev.

Järgmisel aastal tuleb aga heliloojatel küll haltuurategemine ära lõpetada.

JÄRGMISE HOMMIKU APDEIT: Ilmselt parim osa kogu selle loo juures on lugeda mitmest kohast Vene tipp-poliitikute jauramisi jubeda ahistamise teemadel. Ärgu keegi öelgu, et Eestis Eurovisiooni liiga tõsiselt võetakse.