Küsimus

Kas keegi teab, kuidas saaks maksumaksjana korraldada asju nii, et konkreetse inimese maksurahast ERR-nimelist organisatsiooni ei toetataks?

Kommertsmeedia on selles mõttes isegi ausam – on teada, kellele kuulub Postimees või Eesti Ekspress ning kes nende arusaamu ei jaga, see lihtsalt ei osta nende toodangut. ERR on uhkest nimest hoolimata tänaseks aga end niivõrd nurka värvinud, et isegi enam ei vaevu neutraalset nägu tegema (viimaseks näiteks oli tänane “Rahva teenrite” saade Vikerraadios). Sõnavabadus on hea asi ja ka neil peab olema õigus enda arvamust avaldada – aga kui see on niivõrd kiivas, siis ei peaks teistmoodi arvajad selle eest maksma.

4 kommentaari postitusele “Küsimus”

  1. Ray D. Noper ütleb:

    Ei saagi. Ma kunagi üritasin – poolnaljatlemisi – uurida, et kas oleks võimalik kuidagi loobuda oma maksurahaga toetamast Eesti rikkaimat mittetulundusühingut, aga maksuameti konsultantidele nalja tegemise eest ei maksta ja vastuseks anti konkreetselt soovitus valimisteni oodata ja õigele kandidaadile hääl anda 😛

    … mitte, et soovitusest tolku oleks – valisin, mis ma valisin, aga ikka tahetakse neile Narvas kinnisvara kinkida…

  2. Kakk ütleb:

    Tere üle jupi aja. 🙂

    EELK-d mõtled? Nojah, see on küll risti vastupidine vaade, aga probleem on tegelikult sama. Riik eelistab alamaid, mitte kodanikke.

  3. Ray D. Noper ütleb:

    Tere jah, pole vahepeal olnud jaksu internetis vaielda, ainult niipalju, kui FB-s inimesed ise tulevad 🙂

    ERR osas… ma leian, et ERR ei peaks olema rõhutatult neutraalne vaid laiapõhjaline, s.o. kõigile arvamustele proportsionaalselt avatud… ma ei oska öelda, kuidas praegu seis – eelistan üldiselt trükimeediat, mida aeg edasi seda rohkem, lugedes saan valida täpselt sellise tempo ja järjekorra nagu ise soovin…

  4. Kakk ütleb:

    Ma oleks sellise variandiga ka täiesti päri. Paraku on viimasel ajal nii riiklik raadio kui TV niivõrd selgelt ühte väravasse hakanud mängima, et pilt meenutab kohati juba Joosepi kuulsat rosinaotsingut või siis omaaegset ridade vahelt tõekildude otsimist. Nii et ma pean tunnistama, et “vana meedia” tarbimine on seetõttu varasemaga võrreldes tublisti vähenenud – ei haka nimesid nimetama, aga valvepropagandistidest on tõsine siiber.