Vägev kaver

Mis juhtunuks, kui Kaku üks lemmikbände – šveitslaste Gotthard – oleks ette võtnud teise suure lemmiku Bryan Adamsi loo?

Ilmselt midagi sellist. Tegelikult on see küll Jorn ehk norrakas Jörn Lande oma bändiga. Aga see kahe Les Pauliga klassikaline rokisaund lööb isegi Bryani originaali üle (mis ei ole just lihtne temp), laulja hääl on ikka väga äge ning nii rõõmsameelseid raskerokkareid ei näe iga päev (isegi hoolimata üsna kurvameelsest tekstist).

Aga paneks siia ka Bryani originaalist selle variandi, mida ta laulis siinsamas Tallinnas 2018. aastal (mina olin kohal!) – kammerlikum akustilise kitarri ja klaveriga versioon, aga ikka väga hästi lauldud.

ITSPEA ja Bryan Adams, 2

ITSPEA kursus saab tänasega läbi ja selleks aastaks lõpetaks ka muusikamaratonid – uuel aastal (ilmselt veebruari algusest) jälle. Esimesed ca 50 tegelast jõudsid maksimumhindeni juba eelmisel nädalal (need, kes valisid rühmatöö tegemise), täna saab veel üks punt tulemuse kirja ning ülejäänud teevad jaanuaris kolmel päeval eksami. Seekordne kursus oli enam-vähem keskmine (kokkuvõttes pigem nõrgapoolne, ehkki häid kirjutajaid leidus ka siin), päris palju esines kahjuks nõrka eesti keelt (eriti alguses). Loodetavasti läheb järgmisel korral paremini.

Aga Bryan Adamsi kuulamine jätkub filmimuusikaga – järgmine album on 2002. aastast samanimelise joonisfilmi soundtrack, Spirit: Stallion of the Cimarron, tehtud koos tuntud saksa filmihelilooja Hans Zimmeriga. Algab looga, millega film lõpeb – “Here I Am”, mis on üsna tuntud poplugu. Järgmine on “Everything I Do” järeltulija “I Will Always Return” – sarnaselt esimesega on siin plaadil taas Mutt Lange käsi sees (ning tausta laulab taas The Pointless Brothers…). Üldse tundub see plaat eelmiste plaatide remiksina – ei ole halb, aga kõik need lood on justkui juba varem kuuldud. Hästi tehtud, poleeritud ja esitatud, ent natukene kunstlik (väike paralleel tekib Celtic Womani/Thunderiga).

2004. aasta Room Service on Adamsi pigem vähemtuntumaid albumeid – see on korralik poproki-“tapeet”. Natuke sarnane USA kristliku poproki sfääriga, kus on väga palju sellist “just OK” -tasemega muusikat. Mõnus taustakuulamine, aga kõrvu kikitama eriti ei pane. Aga ka see album suutis Kanadas plaatinanormini jõuda, mujal tulid hõbe- ja kuldplaadid.

2008. aastal ilmus 11, mis on muidugi laulja 11. album. Üldmuljelt meenutab stiililt omaaegseid edukaid plaate (Cuts Like a Knife, Reckless), aga sära on vähem ja üsna palju on jälle “juba kuuldud”-tunnet. Ehk parimad lood on teine, “I Thought I’d Seen Everything”, mis ristab tüüpilist Adamsit tüüpilise Springsteeniga, kolmas, “I Ain’t Losing This Fight”, mis võinuks sobida Waking Up… -albumile, ning eelviimane, “Walk On By” – lihtne, akustiline ja mõtlik. Jällegi, see on kokkuvõttes korralik plaat ja müüs eri paigus taas hõbe- ja kuldplaadi jagu – aga Adamsi kohta on see küllalt tagasihoidlik. Ja kriitikud muidugi tegid jälle “nää-nännä-nää-nää!”…

Nüüd jäi vahele tervelt kuus aastat, enne kui tuli Tracks of My Years 2014. aastal. See on kogumik kavereid biitlitest Ray Charlesini, kaasprodutsendiks üsna kuulus mees – David Foster. Ent üldiselt jäi kehtima kõik eespoolöeldu – “just OK” ja kuldplaaditasemel läbimüük. Enimõnnestunud on ilmselt Ray Charlesi “I Can’t Stop Loving You”, Chuck Berry “Rock and Roll Music” ja John Fogerty “Down on the Corner” – nende üldmulje on nagu… vana hea Rock Hotel (Deluxe-versioonis on isegi “Aita mööda saata öö” ehk Kristoffersoni “Help Me Make it through the Night” olemas; seal on ka Mäksi “Laul kadunud kodust” ehk originaalis Jimmy Cliffi “Many Rivers to Cross”). 🙂 Natuke naljakas oli kuulda Adamsi esituses Boney M üht tuntumat hitti “Sunny” (kuigi see ei olnud iseenesest kehv). Plaat tervikuna meenutab aga veidi hoopiski Chris de Burghi loomingut.

Adams on aga viimastel aastatel selgelt “üles ärganud” (ja õnneks mitte võuklemise mõttes), esimene viide sellele oli Get Up 2015. aastast. Laule kirjutama tuli taas appi algaastate loomepartner Jim Vallance, produtsendiks aga ELO Jeff Lynne. Seegi plaat jäi müügi edult küllalt tagasihoidlikuks, aga häid laule on siin päris mitu. “You Belong to Me” (see on see lugu, kus Adams küsib kontsertidel üle maailma, kuidas “Shake your ass!” kohalikus keeles on; viimati Tallinnas oli “Raputa perset!” täitsa arusaadav) on kindlasti üks, “Brand New Day” on aga siinkirjutaja arvates Adamsi läbi aastate parimaid lugusid. Produtsenti on ka kuulda – “Do What Ya Gotta Do” on täiesti ELO ja ka “Brand New Day” sisaldab paari üdini “elolikku” käiku. Kummalisel kombel suhtus meedia sellesse plaati üle pika aja küllaltki heatahtlikult – on ka põhjust, see plaat on uus hingamine küll.

2019 lasti välja Shine a Light, mis jätkab eelmise albumi rida (selle plaadi tuurikontserdil sai viimati ise käidud). Nimilugu on kirjutatud kahasse Ed Sheeraniga, ülejäänu osas on taas umbes pooled koostöö Jim Vallance’iga. Mõnusalt kantrirokilik on “Part Friday Night, Part Sunday Morning”, head vunki ja keel-põses-teksti leiab siit veel (“Driving Under Influence of Love”) – Adams on viimaks enda vahepeal ära vajuma kippunud huumorisoone ja hea tuju täiel määral tagasi saanud. Plaat lõpeb iiri rahvalauluga “Whiskey in the Jar”, mis sarnaneb päris kõvasti sama loo kaveriga Metallicalt (isegi hääl kõlab James Hetfieldiga sarnaselt).

Värskeim plaat Bryan Adamsilt – So Happy It Hurts – peaks ilmuma järgmise aasta märtsis. Väljas on nelja looga EP “Kick Ass”, mis on taas koostöö Mutt Langega ning algab… umbes nagu smurfide multikas koos Manowariga. Edasi aga tuleb taas kord mõnus adamslik vungirokk.

Seega kui Bryan peaks jälle juba ei-tea-mitmendat korda siiakanti sattuma (kahjuks praegune turnee läheb Tallinnast mööda), lähen jälle kuulama.

ITSPEA ja Bryan Adams, 1

ITSPEA kursusel on jäänud veel viimane nädal. Täna on ekstrapikk tööpäev – lisaks tavalisele nädalamaterjalile tuleb läbi lugeda ka veel paarkümmend kirjatööd ehk mitusada lehekülge teksti. Seetõttu tuli valida kuulamiseks midagi, mille annaks kahe pika korraga läbi kuulata (uude aastasse rippuma jätta ei tahaks) ja mis annaks lugemise taustale korraliku energialaksu. Eelmisel korral lõpetasime Heartiga Kanadas – jääks sinna veel kaheks nädalaks ja võtaks ette veel ühe ammuse lemmiku, keda olen mitmeid kordi ka Eestis kuulamas käinud.

Bryan Adamsi esimene, üsna tavapäraselt tema endanimeline album ilmus aastal 1980. Kohe avaloo avataktist on tuttav tunne – stiil on sama kui hilisematel kuulsamatel aegadel (juba siin on suur osa lugusid kirjutatud Jim Vallance’iga kahasse). Samas on hääl täiesti teine – palju heledam ja popilikum kui hilisemast ajast tuntud, kergelt kähedavõitu Adams. Ja saundid on üsna ehedad kaheksakümnendad – kogu plaat meenutab kohati natuke Wham!-i või mõnda muud tolle aja popp-punti (eriti “Don’t Ya Say” enda sünditrummide ja saksofoniga). “State of Mind” kõlab samas äravahetamiseni sarnaselt Rod Stewartiga ja lõpulugu “Try to See It My Way” meenutab Totot. Aga see on tervenisti täiesti tore kuulamine, ehkki siit hilisema aja repertuaari eriti väga midagi tulnud ei ole (võib-olla “Remember” on ka hiljem kuuldud).

Järgmise aasta plaat You Want It You Got It algab juba päris tuttava looga (“Lonely Nights”) ja tegi Adamsi tuntuks nii kodumaal kui USA-s. Lõõplõuast artist olla tahtnud panna plaadi pealkirjaks “Bryan Adams Hasn’t Heard of You Either” (lahe kesknäpp oleks olnud muusikakriitikute suunas) – tuline kahju, et see lõpuks nii ei läinud. Ja siin on Adams juba äratuntavalt tuttava häälega. Taas mõnus kergerokialbum, mida nüüd müüdi kodumaal juba kuldplaadi jagu. Häid lugusid on mitmeid, avaloole lisaks võib näiteks mainida (pool)raskerokki kippuvat “Fits Ya Good” ja teisalt lõpuballaadi “No One Makes It Right”.

1983. aasta Cuts Like a Knife on juba Adamsi üks edukamaid plaate (plaatinaplaat USA-s ja Kanadas) ning toob välja mitu püsielanikku laulja repertuaaris – lisaks nimiloole on siin ka “This Time”, “I’m Ready” (siin on kiire versioon, tuntum on aeglane) ning (siinkirjutaja arvates) üks tema parimaid ballaade, “Straight From the Heart”. Siitmaalt kujuneb välja ka The Dudes of Leisure (mitteametliku nimega) – kauaaegne taustabänd eesotsas väga hea kitarristi Keith Scottiga.

Hitiparaad jätkus aasta hiljem märksa suuremas ulatuses albumiga Reckless, mida müüdi üle maailma umbes 12 miljonit – Kanadas oli see üldse esimene plaat, mida müüdi üle miljoni. Pooled lood on tõsised hitid, sealhulgas “Summer of ’69”, “Heaven”, “Run to You”, “Somebody” ja “One Night Love Affair”. Adams ei tee siin midagi erilist, see on kvaliteetne kergerokk ja ta esitab seda – nüüdseks juba aastakümneid – paganama hästi.

1987. aasta Into the Fire salvestati laulja enda kodus, iga pill ise toas (väidetavalt mängiti ka vannitoas) ja ta ongi kõlalt veidi kammerlikum kui eelmine (samas on siin sees ka raskemat ja bluusilikumat kõla ning rohkem minoori, kui Adamsil reeglina tavaks). Siit ei tulnud sellist hitisadu (rohkem tuntud on vaid avalugu “Heat of the Night”, lisaks on tavapärane bryanlik positiivsuselaks ka loos “Hearts on Fire”), aga tuli igati korralik plaat. Muuhulgas näitas see ka, et muusikaajakirjanikud on reeglina täpselt niisama põmmid kui enamik ülejäänud pressi – seda albumit nimetati meedias põrumiseks, kuna see müüs üle maailma… kõigest kaks miljonit eksemplari (sh plaatinaplaat USA-s). 😛

1991 tuli uus hitisadu – Waking Up the Neighbours. Kaasprodutsendiks toodi loobunud Jim Valance’i asemele Mutt Lange, keda on juba kohatud mitme hitivabriku juures. Bryani lood olid varem pigem lühikesed, kolme-minuti-standardi järgi tehtud, siin läksid osad ka natuke pikemaks – mitte küll päris Jim Steinmani tasemele, aga vähemalt pikki pealkirju on siin paksult: “Can’t Stop This Thing We Started”, “There Will Never Be Another Tonight”, “Thought I’d Died and Gone to Heaven”… No ja muidugi “Everything I Do (I Do for You)”. Üks suurem hitt kui teine, plaati müüdi üle ilma 16 miljonit. 1992. aasta Grammy parima filmilaulu eest veel sinna otsa. Muusikaajakirjandus ronis ilmselt vaikselt laua alla häbenema. Tõsi, kui nüüd päris aus olla, siis Mutti osalusega lugude juures pole väga vahet, kes neid esitab – suur osa sellest albumist sobiks nii Def Leppardile, Bon Jovile kui Shania Twainile. Korralik ja hästi tehtud (pop)rokk, aga isikupära võiks rohkem olla (eelviimasest loost “Touch the Hand” kõlab aga läbi hoopiski AC/DC punaste sarvedega “Hiiiiiwaaayy to Heeeellll!”). Selles mõttes on “Everything I Do” siin ehk isegi erandlik.

Viis aastat hiljem jätkab 18 Till I Die üsnagi sama rida, kuid ehk natuke vähem poleeritult ja rohkem rokilikult (kohe avalugu on mõnus: “The Only Thing that Looks on Me Is You”, nimilugu on sellega mõnevõrra sarnane). Roki vastukaaluks on siin mitu enam-vähem pop-ballaadi (“Star” on neist päris kena), aga ka täitsa salsallerlik “I Think About You” ning eriti üks Adamsi ehedamaid ballaade, “I’ll Always Be Right There” (plaadiversioonis on seal taga paraku seebisevõitu keelpillid – palju ilusam on kontsertversioon ainuüksi Keith Scotti naturaalkitarri saatel). Mõneti erineb siin veel ka lõpulugu, “Have You Ever Really Loved a Woman”, aga latiinovärk ei ole mulle muusikas ealeski istunud. Hea näide adamslikust huumorist on aga plaadi taustaduett The Pointless Brothers ehk tegelikult… Mutt Lange ja Bryan Adams.

1998. aasta On a Day Like Today sattus välja tulema keset plaadifirmade jamasid ning seda promoti USA-s peaaegu minimaalselt. Seega jäi seal napilt tavapärane plaatinaplaat saamata. Ja jälle ronisid kriitikud laua alt välja, näitasid näpuga ja tegid “nää-nännä-nää-nää!”… Nagu oleks topelt-plaatina Kanadas ja kuhjaga kuldplaat paljudes maades sant tulemus. See plaat on ehk jälle natuke mõtlikum (Mutt Lange siin enam kaasa ei tee), aga tuntud lugusid on ka siin mitu: “When You’re Gone”, “Inside Out” ja minu enda lemmikuna “Cloud Number Nine” (poproki-, mitte tümakaversioon muidugi). Aga terve see plaat on hea, võib-olla mitte niivõrd tavapärane aeroobne autorokk, kuivõrd õhtune rahulik kuulamine.

Lõpetuseks kuulasin veel 1997. aasta MTV Unpluggedit. Jätkab (ja lõpetab selleks aastaks) nädala pärast.

Muusikaelamus: Bryan Adams, “Ultimate”

Nagu ka eespool Toto puhul, käis uudisega, et isand Bryan teeb järjekordse põrke Eestimaale (neljas? viies? Igatahes Kakk on käinud kuulamas n-1 korda), läbi mõte “on ta ikka endine?”. Siis vaatasin Tuubist ära ühe 2016. aasta kontserdi ja pilt oli selge.

Ühesõnaga, niivõrd positiivset õhtut ei ole vist kaua aega olnud. Mõned lahedamad hetked:

  • Vist parima visuaaliga (s.t. see, mida tavaliselt ekraanidele näidatakse) kontsert, mida seni nähtud. Juba algusest, kui ekraanile kuvati mustvalge, profiilis Bryan ning foto mingite aegade tagant “ellu ärkas” ja midagi totakat tegi (mutandistiilis kärbseneelamine oli vist kõige lahedam). Väga hea kaameratöö läbi kogu kontserdi. Ka heli kohta tuleb vaid kiidusõnu öelda.
  • Bryan läheb vananedes paremaks. Igal juhul tundus, et varasematel kordadel ta päris nii vingelt ei laulnudki. Seekord mängis ta bassi asemel tavalist kitarri (laval oli täisbänd – kaks kitarri, klahvid, bass ja trummid).
  • Muhe huumor kogu esinemise jooksul, jaburalt lahe moment oli ägeda rokabilli-loo “Shake Your Ass” (või öeldakse Kanadas “arse”?) juures, kus Bryan tahtis teada, kuidas see maakeeles kõlab. Nojah, see valjuhäälne “Raputa perset!” kõlas väga uhkelt. 😀
  • Keith Scotti Stratocaster oli vist üks kõige päevinäinum kitarr, mida seni lavadel nähtud. Aga see kõlas virtuoosse pillimehe käes vägevalt.
  • Bryan tõmbas rahva käima nullist, ilma soojenduseta. Viies lugu oli “Heaven” ja sealt alates oli publik peos, laulis kaasa ja lehvitas lambikesi. Lõpus näidati kaamerast publiku esimesi ridu – selllises meeleolus on eestlased tavaliselt üksnes laulupeol…
  • Lisalugude akustiline sett (“Straight From The Heart” jt) oli põrutavalt hea. Üldse oli ehk vaid “I’ll Always Be Right There” see lugu, mida oleks veel tahtnud, enamik ülejäänud hitte tulid ära (ja näiteks “Cloud No 9” kõlas üsna uudselt).

Lõpuks veel: aitüma Suurhalli inimestele. Kakk käis kontserdil koos ratastooli kasutava vana sõbraga ja enne oli natuke mure, kas ikka tuleme toime. Sellist kogust abivalmidust polegi enam vist jupp aega näinud (kontrast tolle Kunda looga eespool oli rabav) – aitasid turvamehed, hallitöötajad ja ka teised külastajad. Müts maha.