ITSPEA ja Bryan Adams, 1

ITSPEA kursusel on jäänud veel viimane nädal. Täna on ekstrapikk tööpäev – lisaks tavalisele nädalamaterjalile tuleb läbi lugeda ka veel paarkümmend kirjatööd ehk mitusada lehekülge teksti. Seetõttu tuli valida kuulamiseks midagi, mille annaks kahe pika korraga läbi kuulata (uude aastasse rippuma jätta ei tahaks) ja mis annaks lugemise taustale korraliku energialaksu. Eelmisel korral lõpetasime Heartiga Kanadas – jääks sinna veel kaheks nädalaks ja võtaks ette veel ühe ammuse lemmiku, keda olen mitmeid kordi ka Eestis kuulamas käinud.

Bryan Adamsi esimene, üsna tavapäraselt tema endanimeline album ilmus aastal 1980. Kohe avaloo avataktist on tuttav tunne – stiil on sama kui hilisematel kuulsamatel aegadel (juba siin on suur osa lugusid kirjutatud Jim Vallance’iga kahasse). Samas on hääl täiesti teine – palju heledam ja popilikum kui hilisemast ajast tuntud, kergelt kähedavõitu Adams. Ja saundid on üsna ehedad kaheksakümnendad – kogu plaat meenutab kohati natuke Wham!-i või mõnda muud tolle aja popp-punti (eriti “Don’t Ya Say” enda sünditrummide ja saksofoniga). “State of Mind” kõlab samas äravahetamiseni sarnaselt Rod Stewartiga ja lõpulugu “Try to See It My Way” meenutab Totot. Aga see on tervenisti täiesti tore kuulamine, ehkki siit hilisema aja repertuaari eriti väga midagi tulnud ei ole (võib-olla “Remember” on ka hiljem kuuldud).

Järgmise aasta plaat You Want It You Got It algab juba päris tuttava looga (“Lonely Nights”) ja tegi Adamsi tuntuks nii kodumaal kui USA-s. Lõõplõuast artist olla tahtnud panna plaadi pealkirjaks “Bryan Adams Hasn’t Heard of You Either” (lahe kesknäpp oleks olnud muusikakriitikute suunas) – tuline kahju, et see lõpuks nii ei läinud. Ja siin on Adams juba äratuntavalt tuttava häälega. Taas mõnus kergerokialbum, mida nüüd müüdi kodumaal juba kuldplaadi jagu. Häid lugusid on mitmeid, avaloole lisaks võib näiteks mainida (pool)raskerokki kippuvat “Fits Ya Good” ja teisalt lõpuballaadi “No One Makes It Right”.

1983. aasta Cuts Like a Knife on juba Adamsi üks edukamaid plaate (plaatinaplaat USA-s ja Kanadas) ning toob välja mitu püsielanikku laulja repertuaaris – lisaks nimiloole on siin ka “This Time”, “I’m Ready” (siin on kiire versioon, tuntum on aeglane) ning (siinkirjutaja arvates) üks tema parimaid ballaade, “Straight From the Heart”. Siitmaalt kujuneb välja ka The Dudes of Leisure (mitteametliku nimega) – kauaaegne taustabänd eesotsas väga hea kitarristi Keith Scottiga.

Hitiparaad jätkus aasta hiljem märksa suuremas ulatuses albumiga Reckless, mida müüdi üle maailma umbes 12 miljonit – Kanadas oli see üldse esimene plaat, mida müüdi üle miljoni. Pooled lood on tõsised hitid, sealhulgas “Summer of ’69”, “Heaven”, “Run to You”, “Somebody” ja “One Night Love Affair”. Adams ei tee siin midagi erilist, see on kvaliteetne kergerokk ja ta esitab seda – nüüdseks juba aastakümneid – paganama hästi.

1987. aasta Into the Fire salvestati laulja enda kodus, iga pill ise toas (väidetavalt mängiti ka vannitoas) ja ta ongi kõlalt veidi kammerlikum kui eelmine (samas on siin sees ka raskemat ja bluusilikumat kõla ning rohkem minoori, kui Adamsil reeglina tavaks). Siit ei tulnud sellist hitisadu (rohkem tuntud on vaid avalugu “Heat of the Night”, lisaks on tavapärane bryanlik positiivsuselaks ka loos “Hearts on Fire”), aga tuli igati korralik plaat. Muuhulgas näitas see ka, et muusikaajakirjanikud on reeglina täpselt niisama põmmid kui enamik ülejäänud pressi – seda albumit nimetati meedias põrumiseks, kuna see müüs üle maailma… kõigest kaks miljonit eksemplari (sh plaatinaplaat USA-s). 😛

1991 tuli uus hitisadu – Waking Up the Neighbours. Kaasprodutsendiks toodi loobunud Jim Valance’i asemele Mutt Lange, keda on juba kohatud mitme hitivabriku juures. Bryani lood olid varem pigem lühikesed, kolme-minuti-standardi järgi tehtud, siin läksid osad ka natuke pikemaks – mitte küll päris Jim Steinmani tasemele, aga vähemalt pikki pealkirju on siin paksult: “Can’t Stop This Thing We Started”, “There Will Never Be Another Tonight”, “Thought I’d Died and Gone to Heaven”… No ja muidugi “Everything I Do (I Do for You)”. Üks suurem hitt kui teine, plaati müüdi üle ilma 16 miljonit. 1992. aasta Grammy parima filmilaulu eest veel sinna otsa. Muusikaajakirjandus ronis ilmselt vaikselt laua alla häbenema. Tõsi, kui nüüd päris aus olla, siis Mutti osalusega lugude juures pole väga vahet, kes neid esitab – suur osa sellest albumist sobiks nii Def Leppardile, Bon Jovile kui Shania Twainile. Korralik ja hästi tehtud (pop)rokk, aga isikupära võiks rohkem olla (eelviimasest loost “Touch the Hand” kõlab aga läbi hoopiski AC/DC punaste sarvedega “Hiiiiiwaaayy to Heeeellll!”). Selles mõttes on “Everything I Do” siin ehk isegi erandlik.

Viis aastat hiljem jätkab 18 Till I Die üsnagi sama rida, kuid ehk natuke vähem poleeritult ja rohkem rokilikult (kohe avalugu on mõnus: “The Only Thing that Looks on Me Is You”, nimilugu on sellega mõnevõrra sarnane). Roki vastukaaluks on siin mitu enam-vähem pop-ballaadi (“Star” on neist päris kena), aga ka täitsa salsallerlik “I Think About You” ning eriti üks Adamsi ehedamaid ballaade, “I’ll Always Be Right There” (plaadiversioonis on seal taga paraku seebisevõitu keelpillid – palju ilusam on kontsertversioon ainuüksi Keith Scotti naturaalkitarri saatel). Mõneti erineb siin veel ka lõpulugu, “Have You Ever Really Loved a Woman”, aga latiinovärk ei ole mulle muusikas ealeski istunud. Hea näide adamslikust huumorist on aga plaadi taustaduett The Pointless Brothers ehk tegelikult… Mutt Lange ja Bryan Adams.

1998. aasta On a Day Like Today sattus välja tulema keset plaadifirmade jamasid ning seda promoti USA-s peaaegu minimaalselt. Seega jäi seal napilt tavapärane plaatinaplaat saamata. Ja jälle ronisid kriitikud laua alt välja, näitasid näpuga ja tegid “nää-nännä-nää-nää!”… Nagu oleks topelt-plaatina Kanadas ja kuhjaga kuldplaat paljudes maades sant tulemus. See plaat on ehk jälle natuke mõtlikum (Mutt Lange siin enam kaasa ei tee), aga tuntud lugusid on ka siin mitu: “When You’re Gone”, “Inside Out” ja minu enda lemmikuna “Cloud Number Nine” (poproki-, mitte tümakaversioon muidugi). Aga terve see plaat on hea, võib-olla mitte niivõrd tavapärane aeroobne autorokk, kuivõrd õhtune rahulik kuulamine.

Lõpetuseks kuulasin veel 1997. aasta MTV Unpluggedit. Jätkab (ja lõpetab selleks aastaks) nädala pärast.