Midagi tuleb selgelt ette võtta. Kakul on olnud eestikeelsetel kursustel alati ka neid tudengeid, kelle emakeel ei ole eesti keel. Üldiselt on nad olnud tublid (tõsi, väike vähemus on olnud tõsised oinad – aga oinaid leiab igalt poolt). Keeleoskuse osas saab mõistlikkuse piires vastu tulla – näiteks mitte norida ülearu vigade kallal ning esitlusslaidid koos autoriga eelnevalt üle käia ja vead koos ära parandada.
Alates eelmisest aastast on aga seis selgelt halvenenud. Praegu on paraku ITSPEA seminarides mitmel korral tekkinud olukord, kus viiest registreerunud ettekandjast ei valda eesti keelt selle ülesande jaoks piisaval määral kolm. Tulemuseks on seis, kus mitu esinejat järjest hoiavad kramplikult etteantud tekstist kinni ning esitavad seda masinliku monotoonsusega või siis nii suurte takerdumistega, et kuulajatel tekib lärmirefleks – kuulamiseks mõeldud ettekanne muutub kuulaja ajus lihtsalt taustamüraks ning see tuleb “välja lülitada”. Lõpptulemusena ei ole mitte keegi õnnelik.
Võiks ju kursuse süsteemi ära muuta – samas on elu näidanud, et ITSPEA stiilis seminare on väga vaja. Eriti neil, kel mingil põhjusel esinemine raskendatud – lõputöö kaitsmisel hinnaalandust ei tehta ning kui see on inimese esimene avalik ettekanne üldse, on tal vesi ahjus.
Üks huvitav detail veel: praeguse eestikeelse ITSPEA päevaõppe 178 inimese seas on vist oma kümmekond muu emakeelega (ja eespoolmainitud muredega), ent puht-eesti nimega inimest.