1.11.2021 arhiiv

ITSPEA ja Chris de Burgh, 1

01.11.2021

ITSPEA tööde lugemine käis seekord nohu ja köha saatel. Õnneks aga vist va lauamäng siiski ei olnud ja päeva lõpuks hakkas seis juba paranema. Rahvas aga lasi IT-juhtimise teemas kergelt luuslanki ja kirjutas enam-vähem täpselt nii palju, et punktid kätte saada (õnneks oli siiski ka neid, kes asja vastu rohkem huvi tundsid). Lugeda oli sellevõrra lihtsam, aga eelistaks siiski natuke mahukamat tööd.

Aga seekord kuulatava iiri härrasmehega sain tuttavaks keskkoolis, kui klassiõde Merle tõi kuulamiseks ühe kasseti ja ütles, et “siin on üks lugu – sellega võiks isetegevusülevaatusele minna”. Kassett oli loomulikult ise lindistatud (nagu tollal kõik), peal oli Chris de Burghi album Into the Light ning mainitud looks “For Rosanna“. Meeldis väga (lisaks Rosanna-loole oli seal muudki head, näiteks laulja ilmselt suurim hitt “Lady in Red”). Ja ülevaatusel käisime ka (Merle laulis, mina klaverdasin), kuigi mingit n.ö. tulemust kirja ei saanud.

CdB aga tuli 1999. aasta suvel ka Eestisse ja tegi kontserdi Võrus Tamula järve ääres. Kogu siinne meedia pasundas “lembelaulikust”, kuid kontsert oli palju rokilikum kui reklaam seda arvata lasi. Ülekaalukalt parima loona on sealt meeles “The Snows of New York” – plaadil kasutatud meeskoori kahjuks ei saanud kohale tuua, aga ka bändi taustavokaal ajas asja ära.

Aga algus oli juba aastal 1974, kui õige nimega Christopher Davison (de Burgh oli tegelikult tema ema neiupõlvenimi) salvestas albumi Far Beyond These Castle Walls. Laulja ballaadipool on paigas juba kohe avaplaadist saati – kohe plaadi avaloos võib esitaja selgelt ära tunda (isegi saund tuleb üllatavalt tuttav ette) ning kõik lood on omalooming. Alguse- ja lõpuosa on natuke steriilne ja igav, huvitavam on plaadi keskosa. “Sin Citys” on pealkirjale kohaselt sees ka rokki, funki ja isegi natuke ajakohast psühhedeeliat. See lugu oleks ehk sobinud isegi varajasele Queenile – kohe järgmine, “New Moon”, aga toob paralleeliks Freddie natuke hilisema sooloalbumi (“The Great Pretender” jt). “Watching the World” on aga mõnus klassikaline kõrtsikantrilugu.

Järgmine plaat on aasta hiljem ilmunud Spanish Train and Other Stories. Nimilugu alguses kõlab… steinmanlikult (ehkki kogu plaat on CdB enda looming). Meat Loaf tunneks end sellega täitsa koduselt – isegi põrguvärgiga tekst kaardimängus sohki tegevast kuradist on täiesti “Bat Out of Hell”. Igatahes ehmatas see Lõuna-Aafrika inimesi piisavalt, et lugu seal ära keelati; plaadifirma andis plaadi seal välja ilma avaloota, nime all “Lonely Sky and Other Stories” (ent “Lonely Sky” on hoopis teisest puust – kena ja taltsas, Demis Roussost meenutav ballaad). Veel üks lõbusalt üleannetu lugu on “Patricia the Stripper” – stiilne kaagilugu sellest, kuidas stripparist tibi sündsusetu väljanägemise tõttu politseisse ja kohtusse sattus, kohtunik aga käskis ta kohe lahti lasta, sest kodanik kandis enda tööriideid… 😛 (tjaa, ajad olid ikka teistsugused küll). Võib-olla kõige kuulsam lugu siin plaadil on aga “A Spaceman Came Travelling”, mis on juba kaua aega CdB üks leivanumbreid. Albumi teine pool on aga taas igavam.

1977 ilmunud At the End of a Perfect Day kõlab mõtlikumalt, alates nukrate ballaadidega ning elavnedes alles neljanda looga. Ehk tuntuim lugu on siin “Discovery”, mis on jällegi kauane püsielanik repertuaaris. Natuke eripärasem on ka “Brazil”, mis nimele kohaselt on sambarütmis. Viimasesse loosse “Perfect Day” on laenatud juppe biitlite “Let It Be’st” (sh kitarrisoolo saund ja põhiidee) ning “Pühast ööst”. Aga üldiselt on see plaat natuke igavavõitu.

1979. aastal tuli välja Crusader, kus produtsent ja suur osa bändi olid laenatud Alan Parsonsilt. Nii on juba avalugu “Carry On” hoopis rokilikum kui eelmine plaat (ehkki siin on mitmeid tüüpilisi CdB lugusid, on see senistest kõige rokilikum album – soolokitarri ja rütmipulssi on palju rohkem) ning plaadi saund on märgatavalt mitmekihilisem kui varem. Selgelt Parsonsi mõjudega on “Just in Time”, ehk ka “The Devil’s Eye”. Lõpus on ka ligi üheksaminutine nimilugu, mis on segu Parsonsist ja Meat Loafist (Steinmanile viitab ka loo pikkus).

Eastern Wind 1980. aastast algab veidi Dire Straitsi meenutava poprokiga ja läheb siis üle üsna tüüpilisteks CdB ballaadideks (millest “Flying Home” on päris hea). Lõpus on taas rohkem rokilikumat nooti (ja viimasena tulev nimilugu on üsna hea), aga üldiselt on see tervikuna üsna väheütlev plaat.

1982. aasta The Getaway viis CdB viimaks ka edetabelitesse. Tuntuim lugu on siin ilmselt esimene, poprokkar “Don’t Pay the Ferryman”, mis on üsna ehe oma ajastu näide (siin albumil kohtab üldse palju tüüpilisi 80-ndate esimese poole saunde). Klassikalist CdB klaveriballaadi esindab “I’m Counting on You” ja ehtsat 80-date poppi albumi nimilugu (mis meenutab veidi Mike Oldfieldi ja Jon Andersoni lugu “Shine”). Üks paremaid siinkirjutaja arvates on aga “Ship to Shore”, mis ühendab 80-ndate popi, kergeroki ja CdB iiri romantika, veel teine lemmik on “Where Peaceful Waters Flow” (üldse CdB paremaid lugusid). “Borderline” on samuti hea ja pikaks ajaks pinnale jäänud.

Muide, kusagilt siitkandist hakkasid muusikakriitikud CdB peale ülalt alla vaatama ja teda arvustustes tampima. Reeglina ei ole ajakirjanduse muusikaarvustajad just geeniused (massiivselt tambiti samal ajal näiteks ka Queeni) ning ses mõttes võib CdB kommet vastu hakata ja mõnitajad laimu eest kohtusse anda – ta olevat tänaseks võitnud ligi 20 kohtuasja – täitsa heaks kiita (iseasi, kas see alati mõistlik on).

Man on the Line 1984. aastast on taas üsna tüüpilise 80-ndate saundiga album. “The Head and the Heart” on kena ballaad ning viiendas loos “The Sound of a Gun” kohtab päris suurekaliibrilist külalist Tina Turneri näol (kuigi teda sealt väga välja kuulda ei ole). Ilmselt kuulsaim lugu on hoogne poprokkar “High on Emotion”, mis jõudis siit albumilt ka edetabelitesse, lisaks on sellega sarnanev hea poprokklugu ka albumi nimilaul. Ütleks, et see on senistest CdB plaatidest ehk kõige ühtlasem, mõnus oma ajastu näide.

Ja tänase päeva lõpuks siis toosama plaat, mille Merle mulle kassetil kuulata tõi – 1986. aasta Into the Light. Kõlaliselt jätkab see eelmise plaadi teemat, korralikult lihvitud 80-ndate pop ja poprokk. Ka see plaat on tervikuna täitsa kena kuulamine ning vastupidiselt tollaste meediatohmanite virinale ei ole kumbki viimastest plaatidest laus-ballaadihunnik (tõsi, mis selleks perioodiks on peaaegu kadunud, on alguses natuke rohkem sees olnud iirilik kõla). See on ka tänini CdB kõige edukamalt müüdud plaat, mis jõudis Briti edetabelis teisele kohale. Lisaks “Lady in Redile” on siin ka “Say Goodbye to It All” (mis algab varasema “Borderline’i” fraasiga ja on tolle loogiliseks järjeks) ning ka see lugu, mida me kunagi isetegevusülevaatusel tegime: “For Rosanna”. Üks CdB parimaid lugusid üldse, kirjutatud tollal kaheaastasele tütrele, kellest sai hiljem Miss World.

Jätkub nädala pärast…