ITSPEA ja Heart, 1

ITSPEA kursusel on jäänud kolm viimast nädalat. Täna oli õnneks (või kahjuks: tööd oli rohkem 🙂 ) kirjutajaid jälle päris palju, seega pandeemiast hoolimata on lootust kursus edukalt ühele poole saada. Aga lugemise kõrval jõudis siiski kuulata ka.

Chris de Burghi juurest läheks taas rokilikuma rea peale – Kanadast leiab rokkbändi, mida veavad kaks õde (kes on olnud läbi aja ka ainsad püsiliikmed, taustalt on käinud läbi väga palju inimesi). Hearti karjäär on käinud üksjagu üles-alla, seda paljuski lauljast vanema õe Anni tõttu, kelle elu on samuti üsna kirju olnud. Ent Ann Wilson on siinkirjutaja arvates üks parimaid nais-rokklauljaid üldse, sama võib öelda kitarristide seas noorema õe Nancy kohta (lisaks on ta aga ka täiesti korralik laulja). Ülejäänud taustabändist tuleks kindlasti ära mainida pikima staažiga taustajõud, multiinstrumentalist Howard Leese, kes toetas õdesid laulja, kitarristi, klahvpillimängija ja lugude seadjana mitukümmend aastat.

Bändi esimene plaat Dreamboat Annie ilmus 1975. aastal, kui õed olid alles kahekümnendates eluaastates. Aga see on hea seitsmekümnendate läbilõikealbum folgi- ja bluusimõjulisest pehmemast popist kuni käreda hardrokini välja – Ann Wilsoni hääl ei ole veel päris täit jõudu saavutanud, aga kohe avaloost (“Magic Man”) on selge, et “siit tuleb midagi”. Enda lemmikud ongi traadipoolelt toosama “Magic Man” (väga kihvt kitarritöö, lisaks väänab eespool mainitud Howard Leese vägevalt omaaaegset Minimoogi) ja “White Lightning and Wine”, pehmemast otsast meeldib “How Deep It Goes” (võiks ehk olla varajase ABBA lugu). See on veel selle ajastu album, mil pilli tuli muusikutel ise mängida ja nappi annet ei saanud stuudioviguritega asendada… Plaat oli edukas (2 x plaatina) – ja tekitas kohe ka esimese madina bändi ja plaadifirma vahel.

Kaks aastat hiljem ilmus Magazine, millega jamad jätkusid – plaadifirma lasi plaadi välja lõpetamata kujul ja see tuli järgmisel aastal uuesti välja lasta (mõni aasta hiljem pani firma üldse pillid kotti), Spotifys on kuulatav “vigade parandus”. Aga ka see album müüs plaatinanormi jagu. Stiililt on see üsna sarnane eelmisega, endale meeldivad enam “Just The Wine” (natuke janisjoplinlik ballaad) ja eelviimane lugu, laivis salvestatud “Mother Earth Blues” (meenutab Eva Cassidy Blues Alley -albumit, mis on sedasorti muusika osas üks lemmikuid). Kõige tuntum lugu plaadil on aga hoopis “Without You”, mida on kõige rohkem (liiga palju…) kuuldud märksa hiljem Mariah Carey esituses – aga see pärineb juba 1970. aastast ning ka siinne esitus on kaver. Ent igal juhul on see Carey versioonist etem, seepi on palju vähem (ja kitarri palju rohkem).

Samal, 1977. aastal tuli välja ka Little Queen, millega… loomulikult, igasugused jamad tollesama plaadifirmaga läksid edasi. Aga jälle mitmekordne plaatinaplaat nii USA-s kui Kanadas. Siin on tuntuim lugu “Barracuda”, mis on vist tänini repertuaaris – see on natuke samasse ooperisse Queeni “Death on Two Legs”-iga ehk üks korralik (ja ärateenitud) muusikaline peppusaatmine, mis kõlab isegi Queeni looga mõnevõrra sarnaselt. Siin plaadil on juba enamik lugusid õdede enda tehtud, lisaks avaloole meeldivad enam veel “Kick It Out” (mõjub hea energialaksuna peale pikka ballaadiplokki plaadi alguseosas) ja “Say Hello” (mis sarnaneb natuke Joni Mitchelli kuulsa “Big Yellow Taxi”-ga). Ballaadipool seevastu on siin pigem igavapoolne.

Mitmed teised siin kajastatud artistid on teinud kahe erineva poolega albumeid, Heart tegi 1978. aastal ka – Dog and Butterfly A-pool on kavandatud rokilikuma ja B-pool pehmemana. Avalugu “Cook with Fire” kõlab alguses ja lõpus nagu laiv, aga on tegelikult ikkagi stuudiosalvestus. Samas on see senistest kõige igavam plaat (ehk vaid avalugu tõuseb natuke esile), ehkki müüs endiselt hästi. Isegi see kahe poole eristamine ei ole väga hästi õnnestunud, lõpulugu müriseb vaat et enamgi kui algus.

Kaks aastat hiljem ilmus Bebe le Strange. Alguse nimilugu on taas vana Queeni meenutav üsna keeruline rokkar – Heart oligi sealkandis mõnda aega Queeni soojendusbändiks. Kena on lühike kitarripala “Silver Wheels” ja sealt pauguga üleminek üsna heviliku “Break”-i peale (selle Queeni paralleel oleks “Stone Cold Crazy”). Otsekui külalisena tulevikust (5-10 aasta tagant) mõjub aga hea klassikalise roki alla minev “Even It Up”. Omanäoline on ka Billy Joeli meenutav (ja isegi veidi diskolik) “Raised on You”, ka pehme poplugu “Pilot” kõlab teisiti kui varasemad. Igatahes, kui eelmine plaat oli igav, siis see on küll märksa mitmekesisem kuulamine.

1982. aasta Private Audition algab rokilikumas võtmes (“City’s Burning”) ning laseb taas natuke aimata peatset kolimist klassikalisema roki rea peale. “Bright Light Girl” on aga hoopis ABBA loo “So Long” selge sugulane. “Perfect Stranger” on bändi hilisemate power-ballaadide eellane, üsna hea näide 80-ndate sedalaadi muusikast. Nimilugu sarnaneb taas Queenile – seekord nende vodevillijuppidele (“Lazing on a Sunday Afternoon” tuli meelde). Ütleks, et päris hea ja kirju plaat (eriti esimene pool, tagant läheb igavamaks – erandiks on päris viimane lugu, klaveriballaad “America”) – ent senistest Hearti albumitest kõige nõrgema läbimüügiga (ehkki mitte ka põrumine).

Järgmise aasta Passionworks on juba selgelt veel enam classic rock. Ann Wilsoni hääl on nüüdseks küpsenud üheks maailma parimaks selle stiili esitajaks naiste poole pealt (hea näide on “Sleep Alone”) ning bändi kahe-kitarri-saund hakkab siit juba meenutama nende kõige edukama ajajärgu oma. Avalugu “How Can I Refuse” on ilus selle ajastu rokinäide. Muide, nii nagu ka Chris de Burghi puhul, sattusin ka siin lugema bändi mahategemist mingi tuhajuhani poolt – no ei ole ikka mõnele seda kohe üldse antud… Igal juhul on Passionworks suuremas osas (lõpp vajub taas veidi ära) heas mõttes naiseliku roki plaat – kui see on mainstream, siis selle kõige paremas mõttes.

Jätkub nädala pärast…

Kommenteeri