ITSPEA ja Heart, 2

ITSPEA kursus on jõudmas lõpusirgele, täna lahkasid tudengid Kaku kunagist põhiteemat ehk tugitehnoloogiat. Tundus, et enamik sai päris korraliku ahhaa-elamuse, seega läks teema endiselt täie ette. Järgmisel nädalal tuleb topelttöö, kuna lisaks tavalisele nädalalugemisele valmivad ka rühmatööd -ühekordselt lisandub ca 200 lk lugemismaterjali.

Hearti kuulamine aga jätkub nende seni kõige edukama plaadiga, 1985. aastal ilmunud nimialbumiga. See on oma aja hea näide, suure ja hästi lihvitud kõlaga staadionirokk, mis aga sellele bändile vägagi sobis. Igatahes tuli siit mitu lugu, mille järgi ilmselt ka juhuslikum raadiokuulaja Hearti teab – “What About Love”, “These Dreams”, “Never”. Enda lemmikuteks on neist esimene (mida kunagi kuulsin esmakordselt Soome TV “Hittimittaris” – ülesehituselt natuke sarnane lugu Whitesnake’i superhitiga “Here I Go Again”; alguses 80-ndate pehme sündipopp, mis keerab hiljem rokiks) ja natuke vähem tuntud, aga hea minekuga “Nothing at All”. Plaat tegi õed ilmselt üsna jõukaks – USA-s müüdi seda viiekordse ja Kanadas isegi kuuekordse plaatinanormi jagu. Aga see album on seda väärt – see on siinkirjutaja arvates 80-ndate keskpaiga üks parimaid selle rea plaate üldse (hea plaadi üks tunnuseid on see, et ei saagi aru, kui ta juba läbi saab – tahaks veel kuulata).

Staadioniroki-ajastu jätkus edukalt ka järgmise albumiga Bad Animals kaks aastat hiljem, ehkki see plaat on tegelikult eelmisest märksa pehmem (põhirõhk on poprokil ja ballaadidel). Siit aga tuleb üks tõsiselt Suur Lugu, mille kallal on igasugused superstaarikutsikad juba mitu järgnevat aastakümmet hambaid murdnud – “Alone”. Meisterlik segu klaveriballaadist ja meloodilisest raskerokist, Ann Wilsoni hääl ja Nancy Wilsoni kitarr on mõlemad tasemel. Mis on ilmselt vähem teada, on tõsiasi, et see ei ole Hearti originaallugu, tegu on algselt ühe vähemtuntud muusikaprojekti looga paar aastat varasemast ajast. Seegi plaat oli väga edukas, mitmekordne plaatinanorm saavutati nii USA-s kui Kanadas.

Brigade 1990. aastast jätkas sama liini, kuulsatest lugudest on siin “All I Wanna Do Is Make Love to You” (tegelikult Mutt Lange lugu; Hearti variant on hea, kuid vaieldavalt veel parema versiooni on teinud Lzzy Hale ja Halestorm). See on sarnaselt eelmisega pehmemapoolne plaat, ehkki kõla on mõnevõrra rokilikum (näiteks “Secret” on loomult ilus ballaad, kuid üsna jõulise produktsiooniga). Hea vungiga, bluusilõhnaline erand on siin “Dark, Tall Handsome Stranger”, veel üks erksam on “Call of the Wild”. Seegi plaat müüs mitmekordse plaatinanormi jagu.

Selle perioodi tinglik lõpetaja on 1993. aasta Desire Walks On. Sarnaneb eelmisele plaadile, kuid oli veidi vähem edukas (kuldplaat). Kõige tuntum (ka minu arust parim) lugu on taas Mutt Lange poprokihitt – “Will You Be There (in the Morning)”. Seda laulab solistina noorem õde Nancy, kuid vanema õe juurdetulek refräänis ja eriti keskosas näitab väga selgelt ära, kumb ägedam laulja on – Nancy hääl on korraliku poplaulja oma, Ann on ikka väga hea rokklaulja. Natuke eripärasem rahulikest lugudest on veel Bob Dylanilt laenatud soulilik “Ring Them Bells”. Peale seda plaati läks oma teed bändi pikaajaline taustajõud Howard Leese, kellele ilmselt on õed edu eest kõvasti võlgu.

Siis läks päris tükk aega mööda, vahepeal tehti Lovemongersi-nimelise kõrvalprojektina ka mitmes versioonis välja lastud jõuluplaat A Lovemongers’ Christmas (Spotifys on 2001. aasta variant). See meenutab natuke perekond Blackmore’i tegemisi (eriti instrumentaalne lõpulugu “Bring a Torch”) ning ei ole standardne jõuluplaat, suur osa lugusid on õdede enda looming. Ent paar laenu on ka, näiteks üsna klassikaline versioon Schuberti “Ave Mariast” ja vist parima loona plaadil a capella Adami “Jõuluöö” (lisaks on tehtud selgete laenamistega “The Last Noel” – jõuluklassiku “The First Noel” järgi). Sümpaatne album jõuluajal kuulamiseks – rahulik ja samas mitte seebiseks aetud muusika, kohati on isegi džässielemendid sees (“Let’s Stay In” meenutab Eva Cassidyt, õdesid Wilsoneid ei oskaks siia küll pakkuda).

2004 ilmus Jupiters Darling, mis on esimene katse minna tagasi vanema Hearti folgi ja hardroki segu juurde. Plaadi algus on korralikult tehtud segu bluusiga segatud folgist ja rokist, aga ühtki säravat lugu ei ole. Tagapool aga tuleb hoopiski… grunge. Kõlab nagu “pahad päevad” või perevägivald – see on esimene Hearti plaat, mida uuesti ei kuulaks. Ei ole ime, et läbimüük oli (vähemalt selle bändi kohta) tagasihoidlik.

Edasi läks aega üle viie aasta, kuni 2010 lasti välja Red Velvet Car. Algus meenutab natuke eelmist plaati – teine lugu “WTF” toob vaimusilma ette Ann Wilsoni nurkateinud kassi peale karjumas… Karjub hästi küll, aga ikkagi karjub. Õnneks rahuneb ta järgmise, nimiloo ajaks maha ja see on täitsa kena, ehkki nukravõitu laul (ent vahepeal on loos kuulda isegi natuke seda vahepealsete aastate kõla). “Hey You” kõlab folgi, kantri ja roki seguna ja sellisena isegi üsna positiivselt. Ent see plaat mõjub tervikuna suht neutraalselt – selge lemmiklugu tuleb alles lõpus lisaloona. “Closer to the Sun” on “Will You Be There” natuke pehmem ja nukram sugulane, ent kahe viimase albumi kontekstis üle prahi lugu.

2012. aasta Fanatic algab aga nimiloos taas kergelt siibrise noodiga ja see kerge siiber jätkub üle kogu plaadi. Üksikud mažoorsemad käigud vahelduvad valdava minooriga. Ei ütlekski, et see on halb muusika – pigem väsinud ja tujutu. Umbes nagu oleks õed Wilsonid pidanud nädal aega kellegi järelt äraläbustatud elamist koristama.

Seni viimane album, 2016. aasta Beautiful Broken, algab küll nimilooga eelmise albumi lainel, siis aga tuleb “Two”, rõõmsamaid aegu meenutav (ehkki lauluna mitte nii rõõmus) power-ballaad – ning kohe sinna otsa romantilisema ballaadina “Sweet Darlin'”. Terve see plaat on märksa positiivsem kui eelmised, ehkki erilisi lemmikuid sealt ei leidnud.

Peale plaadi valmimist suutis üks suur jama veel ka õed üldse mõneks ajaks laiali ajada – õnneks on aga kuulda, et nad on hiljaaegu hakanud jälle koos muusikat tegema. Äkki suudab Heart veel vahepealse aja masendusemuusikast välja ronida ja taas midagi säravat teha. Võimed on neil täiesti alles.

Kommenteerimine on suletud.