Eile läks üks noor eesti mees kurval viisil nii katki, et käis linna peal nugadega ringi. Lõpuks läks politseile kallale ja sai surma. Tõsiselt traagiline juhtum, kuid paraku loogilise lõpuga – samavõrd loogilise, kui et ta oleks ootamatult otse trammi ette astunud. Trammijuht oleks olnud samamoodi šokis, aga poleks saanud midagi muud teha kui otsa sõita.
Vahe on ainult selles, et palgalised ja palgata netitrollid ja muud madalamad eluvormid poleks ehk nii aktiivsed olnud. Praegu käib hirmus kisa ning mõned inimesed üritavad endale loost ka veel poliitilist kapitali lõigata (lame, aga samamoodi loogiline käitumine).
Üks soovitus kõigile sõnavõtjatele oleks vaadata ära näiteks see DVD. Koostaja juures on Kakk muide saanud üksjagu aega erinevaid kunste õppida ning see mees teab, mida räägib. Plaadil on ridamisi häid näiteid selle kohta, kui ohtlik võib nuga olla ja kui pikk on tegelikult distants, kus kaitsja saab väga vähe ette võtta. Kõik jutud stiilis “oleks võinud kätte/jalga lasta” või “miks politseil peab tulirelv üldse olema, piisaks kumminuiast” on lihtsalt paras absurd. Mistahes muu käitumisüritus oleks viinud selleni, et kommentaariumide madalamad eluvormid oleks saanud ilkuda selle üle, kui äpu on Eesti politsei, kes suvalise jorsi käest nuga sai.
Nii et jätame meelde: trammi ette ei astuta ja politseid noaga ei torgita. Õpetame teistele ka.
Inimese katki minemine ja surm on väga traagilised sündmused. Eriti valusad on need lahkunu lähedastele. Seetõttu ei lasku ka teemaarendusse, kas politsei langetas selle olukorra landamisel õige või vale otsuse, siin ei ole enam midagi arutada.
Tahaks vastu küsida, et kui trammijuht oli šokis, kas siis kogu trammipark oli kah šokis, et keegi ei märganud raskelt vigastatud inimesele esmaabi osutada. Politsei ise peaks teadma, et eluohtlikus seisundis olevale inimesele abi andmata jätmist on kriminaalkorras karistatav süütegu.
Omaette klass on muidugi ajakirjandus sündmuse kajastamisel. Näiteks ilmus 31.10.2017 Delfi uudisteportaalis pealkiri “Politsei kinnitab, et käitus nugadega vehkijat tappes määruste järgi…”. See on ajakirjanike poolt väga huvitav statment, sest Eestis karistatakse tapmise eest 6-15 aasta vangistusega.
Eks ma olen suuresti nõus. Politsei peab tegema siin kõvasti kodutööd, ent nii nagu ajakirjandus lahmis pealkirjadega, nii lahmitakse praegu ka igasugu arvamusi ja minu arust on politsei süüdistamine praegusel juhul vale mitut pidi. Seda, kuhu selline tendents viib, näeme juba mõnda aega Lääne-Euroopa pealt.
Eluohtlikus seisundis inimese abistamisega on aga ka see asi, et kõigil minu seni läbitud esmaabikursustel (mida on üsna mitu – auto- ja tsiklikool, relvakoolitus jne) on taotud ühe põhilise teadmisena pähe “abistaja peab esmalt veenduma enda julgeolekus”. Mäletan ekstreemnäidet “maja põleb lahtise leegiga, seest kostab kisa, mida teed?”. See kõlab nagu kogu kangelaslikkuse põhjalaskmine, aga tegelikult on siin point sees. Praegusel juhul oleks samamoodi – ohtlikus seisundis inimene on samas ohuks teistele, ka abistajale.
Selliste olukordade lahendamine eeldab politseiniku tegevuses reflektoorset käitumist, et jõuda reageerida ootamatule rünnakule ning omada ründaja suhtes eelist. Nii vähemalt õpetati aastaid tagasi minu militaar- ja politseilises väljaõppes, ehk kirjutati veregruppi.
Meedias levitatavast videost nähtub, et 50. sekundiks on politsei teinud ründaja kahjutuks, lükanud seejuures ründerelva(d)ohutusse kaugusesse ning teostanud ka esmase läbiotsimise. Kõik see, mis järgneb videos alates 1. kuni 5. minutini tekitab küsimusi- keeratakse ründajale selg, joostakse pea laiali ringi, sh üksteise tulesektorisse jne. Samas ei ole võimalik selle nelja minuti jooksul tuvastada ühtegi tegevust, mis viitaks esmaabi osutamisele.
Kui me vaatame seda olukorda selle nädala ITSPEA professionaalsuse teema valguses, siis tahaks loota, et politseil on julgust professionaalselt analüüsida oma tegevust… aga võib-olla ei olnudki Delfi pealkiri vale.
Ilmselt olen ma üks väheseid, kes politsei tegevust heaks ei kiida. Noaga varustatud ründaja kahjutuks tegemine on vahetu sunni üks ülesanne (selleks õpetatakse enesekaitset ja mahaviimist, olen ise õppinud). Samuti õpetatakse, et tulistamisele eelneb hoiatuslask ja et tulistmine rahvarohkes kohas on kõigile ohtlik.
Politsei ei käitunud päris kindlasti määruste kohaselt, räägitagu mida tahes. Alati tuleb hinnata ohu suurust – laps noaga, ebaadekvaatne inimene kuni võistluskunstide valdaja. Siin polnud tegemist inimtühja paigaga, kus nuga ootamatult välja tõmmatakse. Selja keeramist parem ei kommenteeri. Ühesõnaga, vaata kust poolt tahes, professionaalset käitumist ei paista kuskilt.
Ükski jõustruktuur ei tunnista, et on midagi valesti teinud. Eks mõned kibelevad siis jõudu ja relva kasutama. Liitke 1+1 kokku…