Investeerimisaasta 2022

… oli alates algusest 2013. aastal praktiliselt esimene tõsise karuhäälega languseaasta. Kui aasta algupoole kõlas turul lihtsalt korralik kakofoonia ja senist joont õnnestus suurelt jaolt hoida, siis aasta lõpp läks kehvemini.

Aga hinnang sõltub ilmselt suuresti sellest, kustpoolt asjale läheneda:
* kõige nadim pilt tuleb ilmselt portfelli hetke-turuväärtuse võrdlemisel aastataguse ajaga.  Nii põhi-investeerimiskonto kui ka PIK on selgelt ja suurelt punases.
* märksa vähem nutune pilt tuleb absoluutsummade võrdlemises (lisades ka aasta jooksul saadud tulu). Nii näitab PIK vaid 10% miinust, põhikonto natuke enam.
* kõige optimistlikum pilt avaneb aga dividendides. Karuaasta dividenditootlus PIK osas ületas 10%, põhikontol jäi see veidi alla 9 protsendi.

Sel aastal esmakordselt nähtavasse mahtu jõudnud võlakirjad (6 erinevat) tegid üldiselt lubatud tulemuse ära ja selle rubriigiga on kavas samamoodi vähehaaval edasi minna.

Mõlema konto “rivistus” ei ole suvest kuigivõrd muutunud:
* Põhikonto: Eestist TSM ja NCN (ning lisaks BHF aktsiafondide all), USA-s on rõhuasetus endiselt laevandusel (EGLE, GNK, GOGL, GRIN, SBLK, ZIM), lisaks IBM, RIO (mõlemad on karule hästi vastu seisnud ja plussis), SCU ja T, lisaks on siiani alles kingituseks saadud KD ja WBD.
* PIK: Eestist TSM ja BHF, USA-st ZIM (ligi pool selle aasta dividendist!), IBM, RIO ja samuti tubli tulemuse teinud CTO, teised (lahjemini esinenud) REITid – SCU, SLG ja TWO – ning viimaks peotäis kingiks saadud KD-d.

Uus aasta võiks selles valdkonnas üsna huvitav tulla. Märtsi alguses saab 10 aastat investorielu  täis, selle puhul võiks USA-st korralik ports kvartalidividende tulla. 🙂

APDEIT 07.01: Selle viimase osas mäletasin miskipärast valesti – selgus, et esimesed aktsiad ostsin juba 2013. aasta 15. jaanuaril. Seega tuleb 10 aasta investeerimisjuubel juba varsti.

Investeerimisaasta 2021

Rahaasjades oli mitmes mõttes märgiline ja üldiselt päris edukas aasta. Eelmise aastavahetuse eel õnnestus üks mõtteline lävi ületada ning seetõttu sai sel aastal tehtud esimesed sammud USA turul. Esialgu ei saanud ikka mastaapide erinevusest kohe aru – alles nüüd aasta lõpus on mingi arusaam tekkinud.  Ühtki suuremat prohmakat ei suutnud teha (ptui-ptui-ptui…), aga mõned asjad olen aasta jooksul ringi mänginud küll – nagu juba enne mainitud, ei taha enda rahaga toetada firmasid, kes toodavad, ütlevad või teevad vastuvõtmatuid asju.  Seetõttu ei ole tahtnud ka ETF-idesse minna (need on oma olemuselt minu jaoks liialt omaaegsete “Brežnevi pakkide” moodi – tahad suitsuvorsti, võtad ka kolm purki Bulgaaria hernekonserve) ja jätkan üksikaktsiatega.

USA-sse liikumise tegi aga võimalikuks seni vist suurim hetketabamine – Nordeconi hinnahüpe aasta alguses. Õnnekombel olin vaba raha just sinna paigutanud ning mahamüümisega õnnestus päris hästi teenida.

Ülejäänud liikumistest võiks mainida Tallinki juurdeostmist (lisaemissioonist ja muidu ka) ning kogu pandeemia aja kogutud ja viimasel ajal kiidetud Silvano mahamüümist (väikese plussiga). Viimase tingis väike hirm uue aasta alguse arengute ees Ukrainas ja Valgevenes.

Aastavahetuse aktsianimekiri: Eestist TAL, TSM ja tagasilanguse järel hiljuti uuesti sisseostetud NCN, USA-st on hetkel kirjas CTO, IBM, KD (kingituseks saadud), LMT, RGR, T ja WPC.

Lisaks hakkasin pikkamööda koguma raha ka BHF-i (mille börsitähis on miskipärast hirmpikk) – see on küll kirjas aktsiafondina ning sealt laekuvat nimetakse dividendi asemel intressiks, aga lihtsamas vaates ei ole väga vahet.

Veel ühe uue tulijana sel aastal võiks mainida võlakirju – Coop, Inbank ja IuteCredit, igaüht paari tuhande jagu. Esimene mulje on positiivne. 🙂

Eesti investorite seas lõõpimisi “ipodroomiks” nimetatud buumist väga osa ei võtnud – osalesin DelfinGroupi ja Enefiti IPO-l. Mõlemad müüsin üsna kiiresti maha, esimese sisuliselt sama hinnaga, teise pealt õnnestus vist pool tuhat eurot teenida.

Ja viimaks asusin ise fondijuhiks ning võtsin 2. pensionisamba enda kätte. Turg oli täpselt tipus ja ühelt poolt vedas, kuna osakute mahamüümisel kontole jõudnud summa oli päris viisakas, teisalt aga ei oleks takkajärgitarkusena seda ilmselt pidanud kohe ära investeerima (ostuhinnad olid ka laes). Järgnes tuntav kukkumine aasta lõpus, mis nüüdseks on küll peaaegu et taastunud – aktsiakursside järgi on pisike miinus, aga dividendide ja lisandunud nelja kuu pensionimaksete tulemusena on kogusumma juba suurem kui nelja kuu eest saadu. Üldiselt tundub, et minu puhul töötab see variant küll. PIK nimekiri hetkel: Eestist TSM, USA-st CTO, IBM, KD (samamoodi kingitus), LMT ja T, lisaks veel ka vähehaaval maksetega täienev BHF.

Uuel aastal jätkub USA turu avastamine. Kui esmapilgul tundus, et seal on dividenditasemed lahjavõitu, siis nüüdseks on juba leitud mitmeid päris korralikke maksjaid. Seega tasub jätkata samal kursil. 🙂

Liigutame pappi, 2

Nonii, nüüd on II pensionisamba raha ära paigutatud. Ei hakanud siin midagi uut leiutama, võtsin juba tuttavaid asju ja üritasin natuke sektorite vahel ära jagada ka. Seega Kaku II samba hetkeseis:
* IBM (IT) – ca 1/5
* Lockheed-Martin (lennukid, sõjatehnika, küberturve) – ca 1/5
* AT&T (telekommunikatsioon) – ca 1/5
* Tallinna Sadam (transport) – ca 1/5
* Silvano Fashion Group (riided) – ca 1/7
* Baltic Horizon Fund (kinnisvara) – väike jupp, lisanduv raha läheb esialgu sinna

Seega üsna konservatiivne ja selge dividendiorientatsiooniga valik. Kõige rohkem tekitab küsimusi AT&T, mis on küll maailma suurim telekommunikatsiooniettevõte, kuid teatas (sinder, just peale minu põhikonto ostu) dividendi vähendamisest järgmisel aastal ning kukkus sealt alates ligi 10%. Aga praegu maksab veel hästi, ära müüa jõuab alati ja vahel vaadatakse otsuseid ringi ka – eks järgmisel aastal näeb.

Liigutame pappi

Kakk on nüüd lisaks muudele ametitele veel ka fondijuht. Ehk juhib tuliuue pensioni investeerimiskonto ehk PIK-i kaudu enda II pensionisamba investeeringuid.

Sammas oli paljude teiste inimeste omadega võrreldes üsna tugev ning viimase paari aasta jooksul, kui see LHV indeksfondis istus, oli ta mõnevõrra isegi juurde teeninud. Siiski, algne SEB ei suutnud sinna sissemaksetele peaaegu midagi lisada ning ka hiljem teatepulga üle võtnud LHV “progressiivid” esinesid lahjalt.

Võtsin huvi pärast ekse… brr, LibreOffice Calci ja lõin sinna sisse hüpoteetilise kasvugraafiku 4% aastatulususe ja palgast pidevalt lisanduvate sissemaksetega. Sain tulemuseks, et liitintressi abil õnnestub ametliku pensialguseni jäänud 12 aastaga praegune summa jämedalt kahekordistada. Mis valemiga kutselised pankurid seda raha ca 20 aastaga ca 16% kasvatada suutsid, jääb kergelt arusaamatuks.  Üks tark lause ütleb, et ära eelda pahatahtlikkust seal, kus võib asja seletada lollusega – aga ma pigem kipun arvama, et eesti rahvale tõmmati kogu senise pikaajalise pensionitralliga üks korralik oravanahk sügavalt silmadele. Eriti ropuks muudab asja see, et tegu polnud paljalt kergeusklike koorimisega, vaid riiklikul tasemel röövimisega – paljudel kodanikel puudus võimalus sellest mööda pääseda.

Vähemalt tuleb seekord tänada Isamaa erakonda, kes selle süsteemi ümber lasi teha (muidugi võib vaielda selle üle, kas lisatud võimalus kogu kupatus lihtsalt välja võtta ja laiaks lüüa on riigi vaates hea lahendus).

Täna sai esimesed ostud USA-st ära tehtud, homme (või lähiajal) võtan midagi ka koduturult. Kui portfell koos, kirjutan lähemalt.

P.S. Kui mõni LHV tegelane seda peaks lugema, siis oleks palve asjaomastele isikutele – tehke oma netipank korda. Seni pikka aega kiiduväärselt lihtne ja lollikindel süsteem meenutab peale PIK-i lisandumist legendaarset Kört-Pärtli särki pühapäeva hommikul, kaks kontot on täiesti risti-põiki segamini ja ülevaadet on üsna keeruline saada.

Onu Sam saatis pappi

Nii, esimene dividend USA-st on pika ooteaja järel täna hommikuks kohale jõudnud. Tervelt 62.90 ameerika raha Ciscolt. Aga sealmaal makstakse seda reeglina neli korda aastas, nii et kokkuvõttes ei olegi nii vähe.

Selle aasta alguses õnnestus Nordeconi turuhüppele pihta saada ning poolte aktsiate üsna õigeaegse müügi pealt korralik lisaboonus teenida. Kõik see läks üle ookeani, nii et nüüd on Eestis suht sama seis kui aasta alguses (hetkel on sees pea kõik need, kes Tallinna börsil veel üle mõistuse kalliks pole läinud – NCN, TAL, SFG ja TSM), USA-st on aga juures CSCO, IBM, JNJ ja T. Kõik on päris ilusti “kasvama läinud”, IBM on lausa 15% plussis.

Välisaktsiatega on aga see konks, et maksud lähevad kohe maha (samas on USA tulumaks W-8BEN* tõendiga 15% Eesti 20% vastu) ja investeerimiskonto süsteemis koguneb raha aeglasemalt kui Eestis (ka on USA suurfirmade dividendid üldiselt väiksemad kui siinkandis). Seega alustajale soovitaks endiselt Tallinna börsi (üleüldisele välismaiste ETF-ide** vaimustusele Eesti investoriteseltskonna nähtavamas osas ei ole ma üldiselt pihta saanud; sealse vahepealse suure ühisrahastusbuumi hindasin igatahes õigesti blufiks) koos investeerimiskonto süsteemiga mõnes sellises pangas, kes Balti aktsiate hoidmise ja kauplemise eest raha ei võta.

Aga jah, kui keegi oleks mõnekümne aasta eest öelnud, et tulevikus oled IBM-i jms aktsionär, oleks vist küsinud, et mida teine tarvitanud on…

* – W-8BEN on residentsustõend, mis tuleb enda pangast USA-sse saata (et oled Eesti ametlik elanik). Sellega on USA aktsatelt kinnipeetav tulumaks 15%, ilma selleta 30%.

**  – ETF on börsil kaubeldav investeerimisfond, mis käitub üsna sarnaselt aktsiaga (võib, aga ei pea maksma dividendi), investeerib eri aktsiatesse ja tahab selle kõige eest ka endale raha saada.

Ameerikat avastamas

Tegelikult ei avasta mitte Kakk ise, vaid tema raha…  Ehk esimene aktsiaost USA turult. Nüüdseks on LHV lasknud tehingutasud mõistlikumaks (kuna alternatiivid hingavad kuklasse), 50 kEURini on hoidmine tasuta. Eks hiljem näeb, kui limiit käes – paralleelselt jätkan ka Tallinnas.

Itimees ostis itti, aga vana pingviin ei saa ju endale MSFTi või AAPLit soetada. Kunagi ammu öeldi tolle firma kohta, et selle ostmise eest polevat veel kedagi lahti lastud (tõsi, vist veidi teises kontekstis). Ja ehkki Vanade Aegade irvhambad lõbustasid end firma lühendi pideva ringitõlgendamisega, sai neist hiljem üks Linuxi tõsisemaid toetajaid ärimaailmas ning lõpuks osteti üles isegi Red Hat.

Nojah, IBM. International Business Machines. Või It’s Better Manually (või It’ll Be Messy või ka It Barely Moves…).

Huvitaval kombel oli aktsiate arv täpselt sama, mis omal ajal Tallinna börsilt esimest ostu tehes. 🙂

APDEIT 10.03: Nüüd on ka jupp Ciscot purgis. Kui koroona mööda saab, siis võib tähtsa näoga kolledži Cisco laborisse patseerima minna…

Börsivangerdused

Sel aastal on ka Tallinna börsil üksjagu segadusi olnud ja õiget suunda on päris raske leida. Augustis sai kaks plussis olnud stabiilset dividendimaksjat (TVEAT ja TKM) maha müüdud – idee oli istuda natuke aega rahas ja vaadata, kas hakkab koroonamäng uuesti peale või ei. Esimese pealt oli arvestuslik kasum päris viisakas (~1,5k). Mitmed asjatundjad on sellele müügisoovituse pannud, samas on hetkel TVEAT hoopiski veel veidike tõusnud…

Kuna aga septembris pole kaost veel tekkinud (ptuiptuiptui), siis ostsin TKM-i natuke madalamalt uuesti sisse, TVEAT arvelt aga suurendasin tublisti osalust asjapulkade poolt soovitatud Silvanos, võtsin küllalt viisaka hinnaga juurde Merkot ja natuke ka va õnnetut Tallinkit (tulevik on väga segane, aga hind on samuti kolmandiku kukkunud). Arvestuslikult on hetkeseisuga endiselt väike miinus, aga pikkamööda liiguvad asjad loodetavasti paremuse poole (vangerdustega sai miinust natuke vähemaks ka).

LHV võlakirjade osas, mida praegu pakutakse, käis küll mõte läbi, aga viimaks otsustasin loobuda – oleks liiga pikk raha kinnipanemine ning esialgu on veel käsil selge kasvufaas. Kunagi (loodetavasti mitte niipea) pensile minnes võib mingi osaga sinna kolida, praegu on vara.