Rahaasjades oli mitmes mõttes märgiline ja üldiselt päris edukas aasta. Eelmise aastavahetuse eel õnnestus üks mõtteline lävi ületada ning seetõttu sai sel aastal tehtud esimesed sammud USA turul. Esialgu ei saanud ikka mastaapide erinevusest kohe aru – alles nüüd aasta lõpus on mingi arusaam tekkinud. Ühtki suuremat prohmakat ei suutnud teha (ptui-ptui-ptui…), aga mõned asjad olen aasta jooksul ringi mänginud küll – nagu juba enne mainitud, ei taha enda rahaga toetada firmasid, kes toodavad, ütlevad või teevad vastuvõtmatuid asju. Seetõttu ei ole tahtnud ka ETF-idesse minna (need on oma olemuselt minu jaoks liialt omaaegsete “Brežnevi pakkide” moodi – tahad suitsuvorsti, võtad ka kolm purki Bulgaaria hernekonserve) ja jätkan üksikaktsiatega.
USA-sse liikumise tegi aga võimalikuks seni vist suurim hetketabamine – Nordeconi hinnahüpe aasta alguses. Õnnekombel olin vaba raha just sinna paigutanud ning mahamüümisega õnnestus päris hästi teenida.
Ülejäänud liikumistest võiks mainida Tallinki juurdeostmist (lisaemissioonist ja muidu ka) ning kogu pandeemia aja kogutud ja viimasel ajal kiidetud Silvano mahamüümist (väikese plussiga). Viimase tingis väike hirm uue aasta alguse arengute ees Ukrainas ja Valgevenes.
Aastavahetuse aktsianimekiri: Eestist TAL, TSM ja tagasilanguse järel hiljuti uuesti sisseostetud NCN, USA-st on hetkel kirjas CTO, IBM, KD (kingituseks saadud), LMT, RGR, T ja WPC.
Lisaks hakkasin pikkamööda koguma raha ka BHF-i (mille börsitähis on miskipärast hirmpikk) – see on küll kirjas aktsiafondina ning sealt laekuvat nimetakse dividendi asemel intressiks, aga lihtsamas vaates ei ole väga vahet.
Veel ühe uue tulijana sel aastal võiks mainida võlakirju – Coop, Inbank ja IuteCredit, igaüht paari tuhande jagu. Esimene mulje on positiivne. 🙂
Eesti investorite seas lõõpimisi “ipodroomiks” nimetatud buumist väga osa ei võtnud – osalesin DelfinGroupi ja Enefiti IPO-l. Mõlemad müüsin üsna kiiresti maha, esimese sisuliselt sama hinnaga, teise pealt õnnestus vist pool tuhat eurot teenida.
Ja viimaks asusin ise fondijuhiks ning võtsin 2. pensionisamba enda kätte. Turg oli täpselt tipus ja ühelt poolt vedas, kuna osakute mahamüümisel kontole jõudnud summa oli päris viisakas, teisalt aga ei oleks takkajärgitarkusena seda ilmselt pidanud kohe ära investeerima (ostuhinnad olid ka laes). Järgnes tuntav kukkumine aasta lõpus, mis nüüdseks on küll peaaegu et taastunud – aktsiakursside järgi on pisike miinus, aga dividendide ja lisandunud nelja kuu pensionimaksete tulemusena on kogusumma juba suurem kui nelja kuu eest saadu. Üldiselt tundub, et minu puhul töötab see variant küll. PIK nimekiri hetkel: Eestist TSM, USA-st CTO, IBM, KD (samamoodi kingitus), LMT ja T, lisaks veel ka vähehaaval maksetega täienev BHF.
Uuel aastal jätkub USA turu avastamine. Kui esmapilgul tundus, et seal on dividenditasemed lahjavõitu, siis nüüdseks on juba leitud mitmeid päris korralikke maksjaid. Seega tasub jätkata samal kursil. 🙂