Võeh

Poleks arvanud, et ette satub üks fantaasiafilm, mida rohkem vaatama ei kutsu (Kakk on üldiselt igasuguse fantasy suur fänn). Aga “Troonide mängu” seriaali rohkem ei vaata.

Kindluse mõttes vaatasin ära kaks osa, et mitte ühe pealt liiga kiireid järeldusi teha – pilt oli ka teises osas täpselt sama.  Asja üldmõiste on ilmselt “kurjus”. Ja mitte madinad ja kohatine, khm, naturalism (neid on mujalgi nähtud), vaid just inimeste sisemise kurjuse kohutav vohamine. Üldsegi tahtmata mingisugust ninnunännut (kujutatava perioodi elu võiski kohati julm olla) on ometi raske uskuda, et ühes mingis ajas ja kohas  – olgugi et väljamõeldus – on koos pea eranditult sellised inimesed, kellega päriselus mitte kunagi kokku puutuda ei tahaks. Nagu vaataks muinasaega saadetud “Dallast”, kus pea kõik tegelased on JR Ewingid (uhh, sorry – kunagi on ka seda nähtud, kuna ema kodus vaatas.  Ja seebisuse poolest annab TM Dallase välja küll).

Ja mingid tarkpead on kusagil Martinit Tolkieniga võrrelnud… Tolkien oskab ka kurbadest ja jubedatest sündmustest kirjutada nii, et inimese hing puhtamaks läheb. Tolle seriaali teise osa juures aga panin teleka poole pealt kinni – tekkis sihuke hunniku sisse astumise tunne.  Põhjusi oskaks kah pakkuda, aga esialgu ei hakka neid välja tooma. Nüüd läheb Kakk riiuli juurde ja otsib Silmarillioni välja.

16 kommentaari postitusele “Võeh”

  1. Oudekki ütleb:

    Uuh, lõpuks ometi veel keegi, kes asja kohta võeh!

    Kuigi raamat on kirjutatud nagu oleks seriaal, siis seriaal on viletsam kui raamat. No raamatut võib ju lugeda, kui juhe koos on ja harutamist vajab, aga ka seal see maailm lihtsalt ei tundu usutavana. Tolkien on üleni usutav, seega, see võrdlus on minu arvates täiesti mööda…

    Keskaega saadetud Dallas, väga täpne 🙂 Ma lähen otsin mõne muu ulmeloo nüüd üles.

  2. Ray D. Noper ütleb:

    Siinkohal läheb jälle meie arvamus asjadest lahku 😀
    Mitte, et ma TM kuidagi ideaalseks peaks – omad vead ja loogikaapsud on sel küljes ja mõned asjad võinuks minu poolest olemata olla (maagia näiteks), aga…
    Tegelased on küll täiesti reaalsed. Sellised päris inimesed ongi – ja seejuures mitte kurjad, tuletame meelde Hanloni habemenuga, eksole… Võibolla ma olen liiga küüniline, aga minu tähelepanekute järgi käibki maailm sedasi, et kõigil meil on oma pisikesed agendad mis siis vahel harva koonduvad ühiseks eesmärgiks, mis omakorda nende pisikeste agendade ja agendakandjate isekuse ja rumaluse tõttu sageli nahka keeratakse…

    Tolkieni maailmaloomisoskus oli võimas, aga süžee jäi mõneti klassikaliste kangelasteoste tasemele, tegelaste areng oli samuti vastavalt žanrile suhteliselt puudulik…

    Asja iva muidugi on ilmselt see, et paralleeliks on võetud erinevad ajastud päris maailmast… TM maailm on paras kokteil Rooside sõjast millele on lisatud tubli sorts Kolmekümneaastase sõja võikusi (siinkohal tahaks kasutada terminit, mida ma ei oska kuidagi maakeelde tõlkida… Inglise keeles on selleks ‘clusterfuck’ ja see peegeldab suurepäraselt nii Kolmekümneaastast sõda kui ka Westerose Viie Kuninga Sõda…).

    Ahjaa, selles osas olen ma muidugi nõus, et Troonide Mäng üks kuramuse pseudoajalooline seebikas on 😛

  3. Kakk ütleb:

    Heh, jälle teie kaks siin. 😀

    Aga Ray: tolle küünilisuse koha pealt diskuteerisin just ühe enda doktorandiga. Küünilisus on kerge tulema igasuguse meie suunas lendava sõnniku peale, aga ma meenutan alati endale üht pisikest suurte kõrvadega tegelast, kes ütles: “Anger, fear, aggression – the dark side are they.” Eriti hulludest küünikutest saavad pahatihti täiskaliibrilised misantroobid ja sotsiopaadid ning need on juba päris vastikud tegelased. Idealismus võib jällegi teinekord enda jaoks valus olla – võtab n.ö. kilbi maha. Aga igal juhul pigem see kui küünilisus.

    Agendad agendadeks, aga tolles seriaalis on seda inimlikku madalust lihtsalt minu jaoks ebausutavalt palju. Ma lihtsalt ei suuda veel esialgu inimestest NII halvasti arvata. 🙂

  4. Ray D. Noper ütleb:

    Ikka meie kaks, püsilugejad või nii 😛 Kui ei meeldi, ütle, mina vähemalt austan sellist keeldu 😛

    Küünilisus ei ole veel “anger, fear, aggression”, eksole 😛 Mõnes mõttes oli see suurte kõrvadega rohemehike päris korralik küünik, eriti arvestades “do or do not – there is no try” suhtumist, ehk “tee või ära tee, lihtsalt heast üritusest ei piisa”…
    Lisaks, küünikute ja idealistide hulgad on veidi kattuvad. Ma näiteks olen võrdlemisi väga küüniline aga samas mõnes mõttes kole idealist, sest usun, et inimesed on võimelised olema “vaimult suured” ilma selleta, et nad kelleltki (reaalselt või kujuteldavalt) mingit preemiat saaksid 😛

    Inimlikust madalusest… Tegelikult on selles sarjas ka tegelasi, kes suudavad sellest mülkast välja ronida ja pea püsti hoida… Vähemalt raamatutes oli, telesari on võrdlemisi illustratsioon, niipalju illustratsioon, et ma teist hooaega pole viitsinud vaadata siiani… Ja selliste tegelaste esinemissagedus oligi umbes sarnane kui päris elus…

  5. Ray D. Noper ütleb:

    Ahjaa, kui tahad lugeda küünilist kuid idealistlikku alternatiivajaloolist teost, siis Baen Books on andnud Eric Flinti 1632-sarja 2 esimest raamatut tasuta e-raamatutena välja: http://www.baenebooks.com/p-379-1632.aspx
    Kokku on neid raamatuid päris palju saanud ja suures osas on täitsa vahva lugemine, eriti kui ajalugu huvi pakub… Aga ka muud teemad, Itaalia-liinis on suht palju teoloogilist arutelu ka, näiteks 😛

  6. Kakk ütleb:

    Ei mul ole püsilugejate vastu miskit. 🙂

    Tänud viidete eest, tõmbasin enda Kindle’i jaoks alla ja kui aega tekib, loen hea meelega.

    Yodat ma küll küünikuks ei pea, ta käitub (vähemalt filmides, raamatuid pole lugenud) selleks natuke liiga altruistlikult. “Do or do not, there is no try” on pigem väga hea pedagoogiline vastus igasugu laisiklastele, kes juba ette püssi põõsasse viskavad (“no ma proovin, aga nagunii ei saa”). Yoda on pigem klassikalise sensei näide, ja nood IMHO ei saa küll küünikud olla.

  7. Ray D. Noper ütleb:

    Trickster Mentor võib olla kõige küünilisem arhetüüp üldse. Just sayin’… Ta mõistab, et kogu maailm on täis pehmeid söetükikesi, mida tuleb ettevaatlikult käsitseda aga mis kõige tõenäolisemalt võivad käed ikkagi ära määrida aga ka seda, et vahel harva juhtub, et söetüki sees on teemant ja et need teemantid on olemas ja et neid on võimalik leida… Aga ka seda, et needsamad teemantid võivad teha veel rohkem viga, kui neid oskamatult käsitseda…

  8. Oudekki ütleb:

    Minu arvates on Martini tegelased absoluutselt banaalsed, igavad, stereotüüpsed, ühekülgsed. Hüva, ma lõpetasin tegelikult selle mammutraamatutest mammutsarja lugemise kahe raamatuga, sest ma ei viitsi ka ennast palju piinata mingi hüpleva eepikaga, mida ma kuidagi ei usu ka. Sarja olen kaks korda üritanud vaadata, aga oli kah lame, kole ja ajastu kuidagi veel ebausutavam. Et kui raamatutes tuli vahepeal ajaloouurimusi kõrvale haarata, et oma “tunnet” kontrollida, siis seriaalis seda ei ole.

    Ja päriselt, kui reaalse maailma õelus, kurjus ja intriigid on keerukamad ja huvitavamad ning raamat/film nende mõistmiseks isegi midagi juurde ei anna, miks siis peaks oma aega raiskama.

    Mis puutub Tolkieni, siis jah, kangelaslugu, aga väga selgelt kangelaseks kasvamise lugu, seega mingist “arengut ei olnud” kriitikast tegelaste puhul ma aru ei saa. Neli kääbikut loo alguses ja loo lõpus olid täiesti erinevad olendid…

  9. Kakk ütleb:

    Näe, tavaliselt on Oudekki ja Ray ühel pool ja Kakk teisel. Seekord on Oudekki ja Kakk samal pool. 🙂

  10. Kakk ütleb:

    Aa, Ray: üks küünilisemat sorti fantaasiasari, mis Kakule on seni mõnevõrra ka meeldinud, on Jonathan Stroudi Bartimaeuse-seeria. Peategelasest džinn on ikka päris paras tüüp…

  11. Ray D. Noper ütleb:

    Oi, Bartimaeus on päris äge küll, aga veidi, kuidas seda nüüd öeldaksegi, noore-täiskasvanu-kirjandus… Viskan vastu teise nime: Jonathan Strange ja hr. Norrell – Hugo-vääriline kummardus romantismiajastule…

    Aga jah, juhtub, sest, noh, inimeste maailmavaated on erinevad ju 😛 Kaks eri suhtumist – “maailmat saab paremaks muuta, seega muutkem” vs. “maailmat ei saa paremaks muuta, seega peame olemasolevaga hakkama saama”… Pardon, Oudekki, kui ma väga eksin, lihtsalt selline mulje on jäänud 🙂

  12. Kakk ütleb:

    > veidi, kuidas seda nüüd öeldaksegi, noore-täiskasvanu-kirjandus…

    Selle koha peal tuleb veel klassikuid tsiteerida:

    “Suurtel inimestel pole kunagi midagi lõbusat. Neil on ainult kuhjaviisi igavat tööd ja pentsikud riided ja konnasilmad ja kumminaalmaksud.”

    Väike väänik, anna asu, et ma suureks eal ei kasu. 🙂

  13. Ray D. Noper ütleb:

    Tea nüüd, ega see lapseiga pole puhas lust ka… Kõige hirmsam asi reinkarnatsiooni juures ongi ilmselt see igakordne mähkmed ja siis kui see saab läbi hakkab vaikselt juba puberteet ja selle õudused peale ja see väike lühike aeg seal vahel on ka nii lühike 😛

    Pipi lihtsalt ei teadnud veel suurte inimeste lõbustustest… ehkki, mööngem, trollimisega ta juba mõnevõrra tegeles 😛

  14. Oudekki ütleb:

    Pigem on see, et meil kolmel on erinevad punktid seal, et
    – kus saab muuta
    – kus tuleks muuta

    ja kui neid asju kombineerida, saab igasuguseid koalitsioone 😀

    Aga kirjandus on kunst ka ning selle hindamine ei ole sugugi ainult maailmavaatega seotud. Kui kirjanik esitab mulle sobivat mõtet viletsas vormis, siis ma pean teda halvaks kirjanikuks 😀 Martin, mh, võib-olla ei olegi halb kirjutaja, tal on väga kaunilt väljalihvitud hetki, aga hea kirjanik… Teiselt poolt, lugesin just Stephen Kingi 11/22/63, mis on hea kirjandus, väga hea kirjandus, vaatamata sellele, et autor poliitikast midagi aru ei saa 😀

  15. Oudekki ütleb:

    Aga mis puutub veel küünilisusse, siis Pratchett on ju puhas küünik, aga ikkagi on tore lugeda.

  16. Ray D. Noper ütleb:

    Nujah, kirjanduse puhul, eks ta ole, maitse asi 😀 GRRMi puhul käib mulle kõige rohkem närvidele see, kui ta muidu nii nunnu low fantasy maailma aegajalt high fantasy-like lisadega ära rikub.. Näiteks toob maagia mängu… Milleks seda deus ex machinat vaja…

    Stephen King on väga osav sõnaseadja, seda konkreetset teksti ma lugenud küll ei ole… aga muidu, jah… Muidugi, tal on mõnes mõttes sama häda, mis näiteks Philip K Dickil – lühivormid on suurepärased kuid pikemate romaanidega hakkab märkama seda, et valgub veidi laiali ja täitematerjal paistab kohati välja…

    Sellega seoses, kui juba kirjandusega lehvitamiseks on siin teemas läinud, GRRMi koostatud Wild Cards on väga huvitav fenomen… mosaiikromaanide sari… Selle sarja esimese osa üks “kild”, Walter J. Williamsi “Witness” kandideeris isegi Nebula auhinnale, olles sellises formaadis senini ainuke… ja on ülihea jutt ka…