ETV2 näitas just üle hulga aja üht tõsiselt head filmi.
Enamasti kipub puuetega inimeste kujutamine olema filmis kas punnitatult kangelaslik, kohmakalt koomiline või siis nõukastiilis haletsev – ühesõnaga, võta üks ja viska teist. Selles belglaste loos ei olnud ühtki neist.
Pigem tuli meelde omaaegne Grönoleni noortelaager Norra mägedes. Seal sai esmakordselt kohatud raske puudega, kuid normaalses ühiskonnas kasvanud inimesi – ning nende mõttemall oli siinsega võrreldes üsna teistmoodi küll. Ei lugenud jalgade, käte või rataste arv, luges inimene ise.
Belglaste filmiloos otsustavad kolm raske puudega noormeest vanemate juurest nädalaks putku panna ja rännata läbi Euroopa Hispaaniasse, kus asuvat spetsiaalselt puuetega inimesi teenindav lõbumaja. Enne veel põigatakse teel sisse paari veinimõisa ning tehakse muudki pulli. Filmi tooni ei muuda ka see, et ühel poisil on ravimatu ajukasvaja ning hommikul peale edukat sihilejõudmist (igas mõttes) leitakse ta surnult merest ratastoolis istumas.
Vaadates tuli meelde kaks pilti. Üks oli ühest teisest filmist – nimelt see, kuidas McMurphy “Lendas üle käopesa” hullumajaseltskonna “hüppesse” viis ja kokutava Billy natuke siinkirjeldatuga sarnaste meetoditega terveks ravis. Teine pilt Norra laagrist, kus taanlane ja hollandlane, mõlemad ratastoolis ja praktiliselt vaid pead liigutada suutes, üksteise võidu õlut trimpasid (kõrrega muidugi) ja lolli iba ajasid, nii et ülejäänud seltskond naerust lookas oli. Seda oleks mõnigi “terve” inimene nägema pidanud.
Ja filmi soovitaks ka kõigile.