Piketil

Kakk on puuetega inimeste liikumistest viimasel ajal veidi eemale jäänud, aga kui nüüd tuli teade erinevate ühingute poolt organiseeritud piketist plaanitava toimetulekureformi vastu, siis oli selge, et tuleb kohale minna (iseenesest oli lisaks vajalikule ka vahva kogemus – nägi paljusid inimesi, keda jupp aega trehvanud polnud).

Istuv valitsus on enda lühikesest tööperioodist hoolimata saanud hakkama kahe järjestikuse seadusandliku ämbriga. Ühine nimetaja on see, et mõlemas eelnõus on oma ratsionaalne iva olemas, ent see on mattunud sensatsiooninäljas meedia sõnavahu, nartsissistidest parteipoliitikute eneseupituse ja erinevate imelike grupeeringute kallutusürituste alla. Ja paraku on ühiskonna muude lõhede peegeldusena kasvanud ka rahvaesindajate eluvõõrus sellise tasemeni, kus [L] saadakse alles seaduse vastuvõtmise käigus teada, et “oi, kas sellega on tõesti probleeme?”.

Ei teagi, millise “matusega” on tegu. Kas

  • mõtlematus – ei saadud täitsa ausalt aru, mida asi kaasa toob. Ehkki iga täie aruga inimene peaks info peale, et mõnes paigas on iga kolmas inimene nominaalselt puudega, küsima “mis toimub?” ja seejärel uurima, mis sellise anomaalia põhjustab.
  • küündimatus – ei suudetud näha kaugemale rahast, mis kulub pensionide peale. Ehkki iga täie aruga inimene peaks aru saama, et paljalt ümberdefineerimisega (loeme senise puudelise terveks ja võtame pensi ära) probleemi ei lahenda.
  • süüdimatus – nähti küll probleemi, kuid loodeti, et asi laheneb ise või lahendab selle järgmine valitsus. Ehkki iga täie aruga inimene peaks mõistma, et kõnealune probleemidering pärineb tegelikult juba taasiseseisvusaja algusest ega ole kuidagimoodi isevooluteed pidi lahenenud.
  • häbematus – nähti probleemi täit ulatust, ent valiti teadlikult lihtsalt inimestele pähelaskmine  lootuses, et “inimene harjub kõigega”. Ehkki iga täie aruga inimene peaks tänaseks juba ammu aru saama, et kui 80 km põhja pool asub märksa inimväärsem elukeskkond, siis sama malliga edasi minnes on ainsaks küsimuseks see, kes viimasena tule ära kustutab.

Mida me siit järeldame, Watson? Toompeal istuvad sotsiaalse puudega inimesed…?

Allakirjutanu lubab, et tähistab seaduse jõustumisel pidulikult enda liikumispuudest vabanemist (kuna kõigi eelduste kohaselt enam sellesse kategooriasse ei satu – hoolimata asjaolust, et näiteks jalatseid kulub endiselt märksa rohkem kui n.ö. keskmisel inimesel).

2 kommentaari postitusele “Piketil”

  1. Ray D. Noper ütleb:

    Neid tähistajaid on palju – siin, 200km lõuna pool tähistan ma ka seda, et kuigi neerud tagasi ei kasva ja riigi kokkuhoiupoliitika tõttu kaduvat 30% tööaega (ja -tasu… ja liikumisvabadust…) ma ka kusagilt ei näe, kõlban ma riigi jaoks maksumaksjaks küll 😀

    P.S. kuigi ma antud valitsust eriti kaitsta ei tahaks, siis ma pean siiski ära märkima, et kui too teine seadus, mida sa siin mõtlesid, poleks eelmisest valitsusest kuidagi läbi läinud, siis kurikuulus Töövõimereform on küll suuresti eelmise valitsuse teene ja praegusele jääb lihtsalt vormistamise “rõõm”…

  2. Kakk ütleb:

    Tjah, siis tead kogu pulli samuti omast käest. Eks siis järgmise aasta keskel võib tähistama hakata.

    Selle valitsuse väitega olen nõus. Praegusesse valitsusse tuli paraku kaasa just mõlema poole halvem osa – sotsiaaldarvinism reformi poolt ja eurololluste ees koogutamine sotsidelt (vastavalt ettevõtlikkuse ja sotsiaalse närvi asemel, mis oleksid nende parteide positiivsed komponendid). Pluss veel Justin Bieber seda kõike vedamas…