Kreeta, 1

Eelnenud kuude jooksul õnnestus [L] TLÜ labori seltskonnaga [L] HCII 2014 konverentsile päris mitu artiklit kirjutada, lisaks kutsuti Kakk ka üht sessiooni juhatama ja ühe track‘i nõukokku. Seega oli piisav põhjus nädalaks Kreetale lennata (paar päeva varem minnes sai lennupiletid nii palju soodsamalt, et tasus paar lisapäeva võtta). Reisikiri ilmub aga taas alles peale tagasijõudmist.

21.06

Ehkki käis läbi mõte minna taas enda autoga lennujaama, oleks see liiga kalliks läinud – hinnakirja järgi 55 eurot. Niisiis sai taas Kiisu takso tellitud – ehkki viimased hinnangud firmale olid veebis nii ja naa, oli kogemus igati ontlik. Taksojuhiks oli keskealine naisterahvas, kes sõitis natuke tüüpilisel taksojuhi viisil (varajane punane jne), aga tõi Kaku ilusti ja kiirelt lennujaama. Arve oli veidi üle 8 euro, seega hinnavõit võrreldes enda auto kasutamisega oli vaieldamatu.

Meie pundile oli seekord reis varakult broneeritud ning võetud n.ö. paketireis tšarterlennu ja muude puhkusesõitudele iseloomulike eripäradega. Hinnavõit oli märkimisväärne, ent samas ilmnesid varsti ka mitmed natuke ebameeldivad omapärad, esmalt jäi väljalend üle tunni aja hiljaks, lennuk oli logu (kuuldavasti paarikümneaastane Airbus), istmevahed olid hirmkitsad ning mingi tüki küljestkukkumise tõttu enne starti saime veel täiendavalt üle poole tunni oodata. Vahva oli see, et kokku läks TLÜ-st konverentsile kümmekond inimest – lisaks meie neljasele digiturbelabori pundile veel ka mitmeid kolleege haridustehnoloogia poole pealt. Seega seltskonna üle kurta ei saanud.

Viimaks saime lendu ja suure hilinemisega ka Kreetale. Siis algas koos puhkajatega õige bussi otsimine, bussi jõudes pidas reisikorraldajat esindav daam pika tervituskõne eesti ja vene keeles. Lõpuks saime sõitma – bussijuht oli proff sell ja lendas mööda käänulisi teid päris paraja kiirusega. Teekond läks läbi erinevate hotellide, kus siis osa seltskonda maha poetati – meie saime kohale ca tunniga, aga viimased pidid bussis istuma üle kahe tunni. Muuhulgas tehti peatus ka uhke Royal Mare Thalasso juures, kus mõned head aastad tagasi esmakordselt Kreetal käies oldud sai (etteruttavalt võib öelda, et oli vahe sees – paraku praeguse kahjuks).

Kohale Chirsonissosesse jõudes leidsime Golden Beachi hotelli otse peatänavalt (siin näibki olevat kaks peamist paralleelset tänavat – peatänav ja rannapromenaad). Siit ka esimene “piiks” – tubade broneeringuga tehti paras mannerg, mida andis klaarida. Teine üllatus oli vannituba – dušikabiin oli nii imepisike, et isegi Kaku-sugune suht keskmine põhjaeurooplane sinna hädavarvu sisse ja ära mahtus (nii uks kui kabiin ise olid ülikitsukesed). Lisaks tuli sisse pääsedes veel tükk aega häkkida, et dušš tööle hakkaks. Ja tuba ise oli üpris kitsuke. Õnneks toavahetuse järel järgmisel päeval läks pilt tibake paremaks.

Et hilinemise tõttu enam hotellist süüa ei saanud, leidsime ühe söögikoha kohe samas peatänava ääres. Sümpaatne koht, aga kallivõitu – ent peale rändamist ei hakanud enam kaugemale uurima minema. Kuue-seitsme euroga sai korraliku suure kohalikus stiilis salati ning kui ka kolleeg Vladimir koos abikaasaga sinna maandus, tellisime kamba peale väikese kannu kohalikku veini. Toit oli asjalik ja teenindus hea. Üks onu küsis, kust külalised on ja ütles vastust kuuldes “Terviseks!” 🙂 Lisaks oli ta lauast ka vene keelt kuulnud, mispeale Vladimir täpsustas “We are Estonian Russians, they are Estonians”. Vene keelt kuuleb siinkandis üldse palju, nii turistidelt kui ka teenindajate käest; enamik silte sisaldab pea igal pool ka venekeelset kirja.

Öö oli paras õudukas – konditsioneer oli uimane ega suutnud tuba jahutada ning magamisest ei tulnud suurt midagi välja – oli tunne, nagu magaks saunalaval. Natuke aitas see, kui akna lahti sai – päris öösel on veidi jahedam. Aga siis tulid sisse möödakäivate lällarite hääled – ja neid oli omajagu. Nii et hommikul olin paras zombie.

22.06

Hommikulauas läks natuke pilt selgemaks, aga söögiga tuli siin ette vaadata – gluteenijama näib vist suht tundmatu olevat. Igatahes jätsin igaks juhuks omleti proovimata – pärast öeldi küll, et seal jahu ei olevat. Üldiselt aga oli hommikune toit seniste kogemustega võrreldes pigem kehvemapoolne – hästi palju oli sünteetilise olemisega asju (näiteks jogurtile pandud “maasikamoos” helendas nagu mõne tibi neoonsärk ega maitsenud absoluutselt maasikate järgi). Aga vähemalt jogurt ise näis ehtne olevat – Kreeka ikkagi ju.

Peale hommikusööki kolisime uude kohta (nagu öeldud, mitmed jamad läksid vähemaks – näiteks oli uus konditsioneer korralik). Siis arutasime pikalt tööasju ja tegelesime ühe projektiga. Et ööuni napiks jäi, siis kukkusin lõunaks suht ära ja pidin paar tundi magama. Tagasi alla minnes jõudsin just enne plaanitud kohtumist reisikorraldajaga (tavaturistidel on see nõutav ja kuna me olime “paketireisijad”, tehti meile ka) – preili muidugi määris meile enda autorendifirma kaela. Pärast tolle firmaonuga asju ajades aga selgus, et mitmed lubatud eelised olid ikkagi puudu (näiteks võimalus kõigil autot juhtida). Lõuna-Euroopa värk…

Kõrvalepõikena: paraku on absoluutselt igal sellesse maailmanurka juhtutud korral mingisugune nihverdamine tuju ja mulje ära rikkunud. Maa on ilus, aga häirivalt palju on – otse öeldes – libekeelseid päevavargaid, kes ei tunne kella, ei austa seadusi ega kõhkle tuima näoga näkku valetamast ja/või teist inimest koorimast. Ja see kehtib nii Kreeka, Hispaania, Itaalia kui veidi vähemal määral Portugali kohta.

Õhtusöök oli vähemalt asjalik. Toiduvalik oli korralik ning ka gluteenita asju leidus seekord küllaldaselt (nende väljaselgitamine tuli endal ette võtta, kuid hotelli söögikoha personal oli igati abivalmis). Väikese ebaõnnena laekus just sel momendil bussitäis sakslasi, kes kohe sööma saadeti ning korraliku saba moodustasid.

Saime viimaks enda FIATi kätte ja läksime kolmekesi proovisõitu tegema – juhiks valitud Edmund sai enne homset pikemat sõitu autoga harjuda. Leidsime üles ka konverentsi toimumiskoha, Creta Marise hotelli – see on muidugi hoopis teisest kaliibrist (ka hinnalt – “konverentsi soodushind” oli 150 eurot öö). Meie elukohast on vaja poolteist kilomeetrit astuda, aga see tundus kaks korda päevas paras jalutuskäik.

Kommenteerimine on suletud.