Kreeta, 2

23.06

Saime siis hommikul söönud ja minekule. Esmalt tiirutasime tükk aega linna vahel ja otsisime bensukat – viimaks saime tangitud (pärast selgus, et võtsime liiga palju, ehkki Edmund sõitis mägedes palju madala käiguga ja kulutas bensiini rohkem kui tavaliselt). Siis otsustas seltskond esmalt Mochose nimelise linnakese poole tüürida.

Mochos oli kümnekonna kilomeetri kaugusel ja juba jupi kõrgemal mägedes. Esmalt näis üsna väljasurnud, aga keskväljakule jõudes hakkas elu paistma – muuhulgas lehvitas kohe üks heledapäine tädi ja kutsus enda kohviku juurde parkima. Tädi osutus siin juba kümmekond aastat elavaks ukrainlannaks. Muidugi tuli kohe üht-teist osta – igaüks võttis liitri jagu kohalikku oliiviõli ja jõi miski kohvijupi (jääkohv oli päris hea). Meie Edmundiga uudistasime platsiäärset väikest kirikut ning külastasime ka kirikupoodi. Sealne müüja oli väga klassikalist inglise keelt rääkiv proua (ehk oli omal ajal Inglismaal õppinud?). Ostsime sealt siis mõned suveniirid. Aga muidu on Kreetal vene keel vaat et esimene võõrkeel – kohalike tunnustuseks tuleb aga öelda, et paljud räägivad veel inglise, saksa, hollandi jmm keeli. Turismimaa ikkagi.

Edasi üritati leida (giidi nõuandeid järgides) kusagil mägedes asuv “Homo sapiensi muuseum”. Enne aga külastasime üht mäe otsas asuvat nunnakloostrit, kuhu küll sisse ei pääsenud (me polnud nõutaval määral korrektselt riides ka), aga vaade oli uhke ja tegime pilte. Siis nägime ühes külakeses saare vanimat puud, kirjade järgi eelkristlikust ajat pärit viigipuud (tüves olid kakupesadeks parajad suured õõned). Viimaks leidsime ka muuseumi (Homo Sapiens Village) üles – see kujutas kellegi kohaliku aktivisti arusaama inimkonna ajaloost. Kümneskonnas onnis-majakeses oli siis mingi pilt inimeste elust kaugest kiviajast tänaseni (Laika ja Tereškova included). Iseenesest midagi valesti otseselt polnud, aga natukene meenus “Idiokraatia” filmi stseen “ajamasinast” ja Charlie Chaplini juhitud natsid alistanud “Üroost”…  Ahjaa, muuseumi ees oli suur punt teeviitasid – isegi Tallinn oli olemas, maad sinna ca 2600 km.

Edasi viis tee Diktaio Andro koopasse, kus legendi järgi olla Zeus sündinud. Koopani viis pooleteisekilomeetrine üsna järsk kivirada, mida võis kõndimise kõrval läbida 10 euro eest ka kohaliku eesli seljas. Eeslid olid päris lahedad, aga muidugi oli paratamatu ka jääkproduktide olemasolu – nii et tuli pidevalt ette vaadata, et julga otsa ei astuks (vahepeal arutati seltskonnas eeslite raudade ja libisemise üle ning viimaks jõuti räpini teemal “Mul on eeslil uued kummid!”).

Viimane mõnikümmend meetrit koopani oli aga nii järsk, et see tuli nii ehk naa jalgsi minnam seal oli ka rada hullult konarlik. Koopasuu juures oli aga putka, kus kasseeriti sisseronijatelt veel 4 eurot – geniaalne ju, ega enamik niisama tagasi ei lähe. Aga vaat Kakk ei läinudki koopasse ega maksnud (tegelikult oli idee ka natuke puhata, kuni teised koopas käisid). Puhkasin ja kaifisin ilusat vaadet – seal oli midagi Tolkieni Gondolini taolist, sile ja viljakandev (põldude järgi) platoo kõrgete mägede rõngas. Päris ilus pilt tuli ka.

Kreeta kõrgmaa

Alla jõudes otsustati lõunapaus teha. Kohalik söögikoht oli muidugi paras turistilõks, aga vähemalt peremees oli lahe tüüp. Käis aga peale, et “võtke lammast” (12 euri)… Tõele au andes oli söök hea küll. Rahalõhn oli muidugi juures.

Siis otsustati võtta suund ida poole ja vaadata ära veel üks suurem linn, Agios Nikolaos ja seal kõrval olev Ellounda, mida giid reklaamis kui “Kreeta St. Tropezi”. Mägedes andis autoga kõvasti turnida, aga vaated olid ilusad ja seda väärt. Ühes külas vehkisid autode poole aktiivselt kaks mutikest, kes otsekohe kosmosemutid Marta ja Juula silme ette tõid. Mammid üritasid iga hinna eest enda ouzot ja mett “maha lükata”, aga kuna hinnad olid üsna laes, jäi ostmata.

Küll aga sai mõned vidinad ostetud järgmisest peatuskohast, kus peremehel paistis hea huumorisoon olevat – kogu kupatus oli dekoreeritud kiiksuga nukkude ja igasugu agregaatidega (nuppude asemel olevate pudelitega malelaud jne). Jutu järgi oli suur osa müüdavast tränist veel tema hiljuti 108-aastaselt surnud vanapapi kätetöö – puutöö oli ilus küll, aga suurt osa sarnast träni kohtas ka linna vahel. Kas siis oli papi tõsine lööktööline või on ikkagi tegu masstoodanguga, mine võta kinni. Aa, ja üheks kohalikuks hitiks on pudeliavaja, mille käepide kujutab vägagi elusuuruses fallost…

Huvitava detailina on Kreeka maakohad täis tuulikuid. Küll töötavaid, küll katkiseid, ent ikka ühe ja sama disainiga – metallsõrestik ja riidest purjed peal. Seda kasutatakse ilmselt viinamägedele ja aedadele vee pumpamiseks.

Agios Nikolaosesse saabusime vana maanteed pidi – nägime ka moodsat uut teed, aga sõitsime kogemata õigest teeotsast mööda ja pidime seetõttu kümmekond kilomeetrit veel mööda serpentiine keerutama. Linnast sõitsime põgusalt läbi, Ellounda samas kõrval osutuski rikkurite elukohaks (ilus, aga mitte väga huvitav). Siis tahtsid teised ujuma minna ja miskipärast võtsid ette teekonna samasse väiksemale saarele. Sellega sai vett ja vilet.

Tee kaugem ots oli vist esimene kruusatee, mida üldse siinkandis nähtud ning tolmas hirmsasti. Mitu korda pidi kitsal teel teistega kohtudes kaelamurdvate manöövritega üksteisest mööda saama (ringikeeramiseks polnud ka ruumi) – õnneks suutis Edmund auto terveks jätta. Ja ujuma ei jõutudki – enne tagasi linnapöördumist tuli aga auto merekaldal tühjade joogiveeplaskude abil puhtaks pesta…

Autorendionu oli õnneks jube rõõmus selle üle, et veerand paaki bensiini üle jäi ning detailide kallal ei virisenud. Aga õppetund oli küll.

 

24.06

Hommikupoolikul istusime mõne aja õues ja tegelesime labori asjadega, muidu aga oli igaühel tegemist enda konverentsiasjade ettevalmistamisega. Õhtul kella kuuest pidi olema IBMi-mehe Jim Lewise avaettekanne ning peale seda avabankett. Läksime aegsasti kohale ja panime end konverentsile kirja, seejärel kuulasime ettekannet. Oli enam-vähem, aga eelmise aasta omaga võrreldes lahjem – Vegases suutis too jaapani härrasmees märksa enam mõtteainet pakkuda.

Bankett toimus ilusa ilma tõttu õues suures parklas, kuhu olid toodud lauad-toolid ja lademetes sööki. Taustaks mängis punt DJ-sid kreeka tümakat, mis kohati oli päris põneva kõlaga. Istusime ühes lauas norralase ja sakslasega ja puhusime juttu. Peale suuremat söömist võtsime ette tagasitee hotelli – seekord Vladimiri eestvõttel mereranna kaudu. Läbi igasugu keerdkäikude jõudsime rannapromenaadile ja sealt siis tagasi hotelli.

Õhtune promenaad on kubinal täis igasugu asjapulki, kes üritavad sulle kõikvõimalikku värki pähe määrida – alates ouzost ja lõpetades autorendiga. Paar naisterahvast vist pakkusid iseennast kah. Edmundile hõikas üks sell “Doktor! Doktor!” – nojah, sihuke suur, kõhukas, prillidega ja ülikonnastatud härra ei saa ju alla selle olla! 🙂 Me muidugi naersime, et vana ruttab natukene ajast ette…

Lahada detailina: meie hotelli kõrval asuv põiktänav kannab nime Kanakaki – võib kolm korda arvata, kas me sellest tänavasildist kohe pilti tegime. 🙂 Siin on üldse head tänavanimed – natuke eemal olev põiktänav kannab näiteks Rahu ja Sõpruse (Peace & Friendship) tänava nime.

Kanakaki tänav

Kommenteerimine on suletud.