Kreeta, 3

25.06

Esimene tööpäev. Hommikusöögiga tekkis pisike probleem – ametlikult pakuti seda alles poole kaheksast, meil aga algas jupp maad eemal kella kaheksast juba esimene sessioon. Õnneks selgus edaspidi, et tegelikult tasub alla minna juba varem. Sõime kähku ära ja lidusime Edmundiga (Birgy pidi hiljem tulema ja Andro ilmselt magas eelmise päeva veepargiskäiku ja öist vutivahtimist välja) Creta Marise poole. Esialgu oli teeleidmisega jupp tegu ja rannast minnes saime tublisti orienteeruda – samas oli seal kõndimiseks parem tee kui peatänava pisikestest plaatidest sillutis.

Jäime esimesse sessiooni siiski hiljaks – õnneks näib, et sel konverentsil on üldine õhkkond üsna relax. Pole probleemi, mis seljas on või kui täpselt sessioonile lähed. Siiski oli natuke kahju – parajasti käimasolnud lugu oli päris huvitav, järgmine ka. Ning ka järgnev sessioon oli hea. Ette rutates aga tundus, et need jäidki ühtedeks kõige asjalikumateks. Vahepeal vahetasime Edmundiga asukohta ja kõndisime Marise hoonesse, mis oli meie hotellile lähemal – seega sealsetest sessioonidest oli kodutee lühem. Seetõttu paningi peale kolmandat sessiooni neljandast poppi ja läksin tagasi hotelli enda ettekannet ette valmistama.

26.06

Meie peamine tööpäev – kella kümnest oli Birgy juhitud sessioon ja Edmundi ettekanne ning kella neljast minu oma. Hommikuse töölemarsi tegime kolmekesi Edmundi ja Androga mööda peatänavat ja läksime natuke liiga kaugele, kõige otsema kodutee leidsime üles alles õhtupoolikul tagasi minnes. Sain enda jutu slaidid viimaks siiski õigeaegselt valmis… Edmund alustas veidi kobamisi, aga siis arutles kuulajatega ladusalt ja asi võeti hästi vastu. Birgy tundis end aga halvasti ja läks peale sessiooni hotelli tagasi.

Birgy ja minu lugu läks tegelikult valesse teemasse – õppimise ja koostöö asemel oleks see pidanud olema turvateema all. Nüüd aga tulid kuulama peamiselt pedagoogid, kellel õnnestus olemine päris korralikult jahedaks ehmatada. Aga jutt võeti hästi vastu – võib-olla ka seetõttu, et mõned teised ettekanded olid natuke monotoonsevõitu. Slaidid läksid nagu tavaliselt [L] SlideShare’i välja.

Õhtupoolikul oli veel HAS (ehk toosama turvateema, Human Aspects of Security) teemanõukogu koosolek – kuna varem pole sellises positsioonis olnud, siis olin kuss ja kuulasin. Väga palju targemaks ei saanud (põhiliselt arutati järgmise aasta konverentsi korraldusküsimusi), aga vähemalt inimesed nägin ära.

Tagasi hotelli minek oli seekord juba kergem – kas polnud ilm nii kuum või hakkasin juba harjuma (muidugi sundtempot ka ei olnud). Ostsin kõrvalt poest uue ploki vett (seda kulub siin kõvasti) ja läksin tagasi. Birgy oli mingi viiruse üles korjanud, aga õnneks sai sellest rohtude abil jagu. Endalgi oli olnud eelmisel õhtul imelik olemine, mida siis pidasin migreeniks – aga see võis vabalt sellesama viiruse rünnak olla.

Hea nali ka – ühe venekeelsete kirjadega reisibüroo promos “Kreeta parimat giidi”, kelle nimeks oli märgitud… Ivan Sussanin. Mine võta kinni, kas see oli must huumor või oligi sel kutil sihuke nimi. Igatahes on Venemaa ajaloost teada sellenimeline mees, kes vaenlase sõdurid metsa eksitas ja selle eest ära tapeti. Kõva giid oli. 🙂

27.06

Esimene öö, kui sain enam-vähem korralikult magada (ehk oli pinge ka natuke maas) ja ärkasin juba kümmekond minutit enne äratust. Hommikuks olime otsustanud takso võtta – muidu poleks jõudnud süüa ja 7.45-ks kohale. Sessiooni juhataja ei saa paraku hiljaks jääda… Rahvast oli päris palju ning üldiselt läks hästi. Ainult masinas oli Win 8 (pidi 7 olema, mida ma paremini tunnen) ja projektoriga jäin alguses natuke hätta – õnneks oli Edmund seal, kes asja ära lahendas. Aga muidu oli päris huvitav.

Konverentside viimased päevad kipuvad enamasti ära vajuma, siin oli suht samamoodi. Pärast HAS-i lõppu lendasin sisse SCSM (Social Computing and Social Media) sessiooni ja haukusin natuke ühe Brasiilia preili peale, kes paraku veidi vaieldavat juttu ajas. Üritas saavutada programmeerijate paremat tööpanust preemiamärkidega (mis on Mozilla OpenBadges’i näol juba ligi 3 aastat olemas; tagatipuks on kogu ajalooline häkkerikultuur ja hilisem vaba tarkvara liikumine olulisel määral reputatsioonipõhine – seega pole idee just kuigi uus, ehkki siin üritati asja “popi ja noortepärase” gamification’i mõistega siduda). Ja mis veel veidram, brasiillased hindasid tööpanust otseselt koodiridade arvuga (ehk siis suur hulk nadi koodi oli nende arust parem kui veidi head) – takkapihta on programmikoodi optimeerimise üheks osaks reeglina ülesande lahendamine võimalikult VÄIKESE ridade arvuga.

Haukumise kompensatsiooniks läksin pärast ettekandjaga rääkima, kommenteerisin natuke enda küsimusi ja andsin visiitkaardi – soovi korral võib ühendust võtta. Siis saab ehk neile natuke mingit asjakohast materjali saata. Kogu lugu näis olevat – rääkija ise tunnistas pärast seda ka – teise valdkonna inimeste aus eksirännak võõrasse valdkonda ja seal “kohalikele” ammu teada asjade enda jaoks uutena avastamine.  Tõele au andes on endalgi samas ämbris käidud…

Siis marssisin mööda rannapromenaadi koju ja tegin peotäie pilte (hakkasin isegi juba kuumaga harjuma). Promenaadi nurgast leidsin püha Paraskevi kabeli, mis oli täiesti inimtühi miniatuurne pühamu hulga ilusate ikoonidega. Pärast käisin Birgy soovitust järgides veel ühes peatänaval asuvas suuremas poes ja ostsin natuke nänni kaasa. Seal õnnestus kohalikel üldmuljet üksjagu parandada – esmalt anti kingitusena paar pudinat ostetule lisaks, seejärel jooksis poeonu veel tänavale järele ja tõi kassiiri poolt kassasse unustatud tassi ka ära (nänn pakiti kassas kohe kotti, mis oli ka ilus liigutus). Kena neist.

Lõpetuseks veel üks lahe detail konverentsilt – sakslanna Nina Kolb’i nimi kõlab eestlastele üpris lõbusalt. 🙂

28.06

Viimane päev Kreetal. Enne nelja pidi tulema buss kõrvalhotelli ette järele. Sõime hilise hommikusöögi, kükitasime tubades kuni keskpäevani, siis tuli välja kirjutada – pakid panime hoiuruumi ja istusime õues. Ehkki taevas oli vist esmakordselt näha ka pilvi ja aeg-ajalt kaeti päike kinni, oli kolmekümnekraadises kuumuses ainus variant endale vett lisaks sissevalamisele ka pähe, põue ja pükstele valada – mõneks ajaks jahutas maha.

Kokkuvõttes oli Kreeta-nädala veebilanss kaks “kuuspakki” ja kaks pudelit, seega kokku neliteist pudelit ehk 21 liitrit vett (tõsi, viimasest pudelist jäi suur osa lennujaama). Kraanivee joomine ei pidavat seal hea idee olema – aga tundub, et hotelli söögiaegadel pakutud mahlajoogid tehti rõõmsalt tollesama kraaniveega. Sidrunijoogil oli igatahes räige kloorimaitse ning “mahladel” lisaks kloorile veel kohutav üledoos aspartaami. Õhtusöögi juurde pakuti ka veini, see oli õnneks vist ilma lisanditeta (aga seda vee kombel kaanida teatavasti ei saa)…

Viimaks tuli ka buss. Tegime taas suure ringi mööda erinevaid hotelle, nüüd korjati rahvas kokku. Bussiaknast sai veel peotäie pilte teha. Lennujaam oli paras segapuder – näiteks meil Lennu-jaamas üheainsa operatsioonina tehtav pagasi kaalumine, äraandmine ja check-in tehti seal kolme eraldi tegevuse ja sabana ning “torusid” lennukisse ronimiseks seal ei tuntud, pidi mööda trappe turnima. Turvakontroll oli see-eest natuke leebem kui Tallinnas.

Seekord saime minema küllaltki õigeaegselt ning Tallinnas maandusime veidi peale kella ühtteist. Tallinnas oli mõniteist kraadi sooja ja pilves ilm, aga Kreeta ahjuatmosfääri järel oli see väga teretulnud. Ju on Kakk ikkagi selgelt parasvöötme lind.

Kommenteerimine on suletud.