Pyrrhos, Pyrrhos, hakka pähe

NB! Kuna mõned asjaolud polnud alguses teada (vt järgmist postitust), siis päris kõik alguses kokkukirjutatu ei kehti. Et aga suur osa jutust ja arvamustest jääb endiselt alles, siis ei hakka postitust maha võtma ja lisan pigem uue juurde.

Nüüd on siis ACTA madina kõrval ka ühe näidisprotsessiga maha saadud. Üks hirmus piraat sai tingimisi vangi pandud ja  pidi maksma tuhandeid eurosid (vanas rahas saja tuhande kanti) selle eest, et pani netti välja – NB! Tegemist ei olnud rahateenimise, vaid tasuta levitamisega! *** – portsu eesti muusikat.  Tõenäoliselt muidugi karistati kuti vanemaid, kuna selles vanuses inimesi, kel tuhandeid eurosid varnast võtta oleks, eriti palju ei tea.

Aga mida siis siit võitsid Terminaator, Metsatöll ja Tajo Kadajas (pluss veel suht tundmatud näod)?  Hea küll, said jupi raha, mille ilmselt selle kaliibri muusik teenib paari esinemisega.  Ent just siin ongi asja point. Nad kaotasid  just rohkem kui paari esinemise honorari.

Näib, et enamik artiklis nimetatuid on arvestataval määral live-artistid ehk teenivad suure osa rahast esinedes. Esinev artist aga peaks hoiduma publiku (ja tulevaste potentsiaalsete tööandjate) väljavihastamisest. Arvata on, et ükski artikli peakangelase sugulane ega sõber ei kavatse tõenäoliselt kunagi enam ühelegi juubeli- või pulmapeole siinloetletud seltskonda kutsuda. Eestis aga tunnevad väga paljud väga paljusid.

Eriti hea näide on Metsatöll.  Siinkohal saame tõmmata otsese paralleeli Metallica vs Napster -kohtusaagaga mõned head aastat tagasi. Metallica võitis kohtuasja, kuid kaotas räigelt mujal – selle bändi kogu imago oli rajatud vingete karvaste meeste kuvandile, kes sõidavad Harleydega, järavad pooltoorest liha ja annavad igale mölisejale lihtsalt pasunasse. Päris suur hulk nende fänne tahtsid olla samasugused.  Aga nüüd – need vinged mehed jooksid vingudes advokaatide juurde. Nende järelt varastatakse…

Fännid tundsid, et neid on tillist tõmmatud. “Pussies!” sajatas ilmselt nii mõnigi karvane vend, loopis bändi plaadid hunnikusse maha ja sõitis sellest tsikliga üle (teadaolevalt tegid enam-vähem just nõnda mitmed Metallica fänniklubid USAs  enne enda tegevuse lõpetamist). Või nagu ütleb üks teine kuulus bänd: Whimps and posers, leave the hall!

Ja Metsatöll?  Kas Lembitul, Vessel või Manivaldel oli kusagil mõni väljamaalt pärit advokaat, kes vanema eest pidevalt kostis? Tänane “autorikaitse” sobib sellesse kuvandisse samavõrd vähe kui Metallica juhtumi puhul. Ja karistus tuleb tõenäoliselt samaväärne.

Termika plaate-kassette olen ise ka ostnud. Enam ei osta. Palju õnne ämbripäevaks!

*** – vt järgmist postitust.

2 kommentaari postitusele “Pyrrhos, Pyrrhos, hakka pähe”

  1. Paul Vahur ütleb:

    Selle kohta ilmus Techdirtis tabav blogikanne: If People Like You And Your Work They’ll Pay; If They Like Your Work, But Don’t Like You, They’ll Infringe

  2. Kakk ütleb:

    Sellega olen üsna nõus (Techdirti loen ka).

    Natuke sarnane tolle õnnetu läpakate ärakeelamisega loengutes. Mina seda ei teeks – kui mu tudengid loengus Facebookis istuvad ega kuula, siis on minu koht peeglisse vaadata, mitte üritada neid jõuga kinni hoida (ja asendada Facebooki paberil ristsõnadega vms).

    Ehkki jah, siinkohal on tegu mitte sellega, et inimestele ei meeldi Paul Simon või Koit Toome – pigem ei meeldi inimestele need tosinad kuni sajad para^H^H^H^Htegelased, kes iga artisti seljas elavad ning kellele samuti maksma peab. Seega on minu arust põhihäda ikkagi naaberõiguste järk-järgulises absurdiminekus.

    Muide, kui vaadata, kes kõnealuse juhtumi puhul kõige suurema valuraha sai, siis olid need mitte Terminaator ega Kadajas, vaid just needsamused asjapulgad…