Huvitav küsimus

Kui juba siin läks jutt muusika levitamise teemadele, siis tekkis endal selline küsimus – enamasti kui räägitakse “muusikapiraatlusest”, käib jutt enamasti ikka levimuusikast. Kummalisel kombel ei ole eriti jäänud kõrva ühtki võrreldavat kohtulugu, kus oleks olnud tegu klassikalise või rahvamuusikaga (ei väida, et neid üldse ei ole). Kas
a) nende muusikastiilide esitajad on teistsugused (mitmete rahvamuusikute puhul võiks ehk teistlaadi arusaamu nn autorikaitsest eeldada küll)
b) nende kuulajaskond on teistsugune (toetab teadlikumalt oma lemmikuid)
c) nende spetsiifika on selline, mis ei võimalda väga tihti “muusikakonservidega”  kõiki nüansse edasi anda ja nõuab elavat ettekannet, või
d) neid ei “pirata”  huviliste vähese arvu tõttu (väheusutav)?

Või on põhjus milleski muus?  Või on küsimus üldse valesti püstitatud ja tegelikult pole stiilil vahet?

Apdeit eelmisele

Nagu Piraadipartei veidi aja eest teada andis, on eelmises postituses kirjeldatud konkreetne juhtum natuke keerulisem.

Kui siin oli tõesti tegu olukorraga, kus küsiti raha teiste inimeste loomingu kasutamise eest (tasulisse keskkonda sisselogimise vormis), siis seda ei saa heaks kiita ning teatud sanktsioonid on sel juhul õigustatud.  Ent ka sellisel juhul oleks piisanud emb-kumb kas tingimisi karistusest (ilmselt esmakordne rikkumine; tegelikult on isegi selline karistus CV ärarikkujana üsna tõsine)  VÕI tsiviilhagist, mis oleks olnud hinnanguliselt rohkem proportsioonis inimese poolt reaalselt saadud ebaseadusliku tuluga.

Kuidagi ei tahaks uskuda, et sellel teenusel hulgaliselt kasutajaid oli –  sisuliselt sarnanes see “äri” 10-krooniste illegaalsete plaatide müügiga omaaegsel Kadaka turul (ehk müüdi odavalt ebaseaduslikku asja, mille sai samavõrd ebaseaduslikult ka üldse tasuta netist).  Siin aga ilmselt arvutati taas ammuilma ümberlükatud väite “kopeerimine võrdub saamatajäänud müügituluga” järgi ning tulemus jätab endiselt näidispoomise mulje.

Pyrrhos, Pyrrhos, hakka pähe

NB! Kuna mõned asjaolud polnud alguses teada (vt järgmist postitust), siis päris kõik alguses kokkukirjutatu ei kehti. Et aga suur osa jutust ja arvamustest jääb endiselt alles, siis ei hakka postitust maha võtma ja lisan pigem uue juurde.

Nüüd on siis ACTA madina kõrval ka ühe näidisprotsessiga maha saadud. Üks hirmus piraat sai tingimisi vangi pandud ja  pidi maksma tuhandeid eurosid (vanas rahas saja tuhande kanti) selle eest, et pani netti välja – NB! Tegemist ei olnud rahateenimise, vaid tasuta levitamisega! *** – portsu eesti muusikat.  Tõenäoliselt muidugi karistati kuti vanemaid, kuna selles vanuses inimesi, kel tuhandeid eurosid varnast võtta oleks, eriti palju ei tea.

Aga mida siis siit võitsid Terminaator, Metsatöll ja Tajo Kadajas (pluss veel suht tundmatud näod)?  Hea küll, said jupi raha, mille ilmselt selle kaliibri muusik teenib paari esinemisega.  Ent just siin ongi asja point. Nad kaotasid  just rohkem kui paari esinemise honorari.

Näib, et enamik artiklis nimetatuid on arvestataval määral live-artistid ehk teenivad suure osa rahast esinedes. Esinev artist aga peaks hoiduma publiku (ja tulevaste potentsiaalsete tööandjate) väljavihastamisest. Arvata on, et ükski artikli peakangelase sugulane ega sõber ei kavatse tõenäoliselt kunagi enam ühelegi juubeli- või pulmapeole siinloetletud seltskonda kutsuda. Eestis aga tunnevad väga paljud väga paljusid.

Eriti hea näide on Metsatöll.  Siinkohal saame tõmmata otsese paralleeli Metallica vs Napster -kohtusaagaga mõned head aastat tagasi. Metallica võitis kohtuasja, kuid kaotas räigelt mujal – selle bändi kogu imago oli rajatud vingete karvaste meeste kuvandile, kes sõidavad Harleydega, järavad pooltoorest liha ja annavad igale mölisejale lihtsalt pasunasse. Päris suur hulk nende fänne tahtsid olla samasugused.  Aga nüüd – need vinged mehed jooksid vingudes advokaatide juurde. Nende järelt varastatakse…

Fännid tundsid, et neid on tillist tõmmatud. “Pussies!” sajatas ilmselt nii mõnigi karvane vend, loopis bändi plaadid hunnikusse maha ja sõitis sellest tsikliga üle (teadaolevalt tegid enam-vähem just nõnda mitmed Metallica fänniklubid USAs  enne enda tegevuse lõpetamist). Või nagu ütleb üks teine kuulus bänd: Whimps and posers, leave the hall!

Ja Metsatöll?  Kas Lembitul, Vessel või Manivaldel oli kusagil mõni väljamaalt pärit advokaat, kes vanema eest pidevalt kostis? Tänane “autorikaitse” sobib sellesse kuvandisse samavõrd vähe kui Metallica juhtumi puhul. Ja karistus tuleb tõenäoliselt samaväärne.

Termika plaate-kassette olen ise ka ostnud. Enam ei osta. Palju õnne ämbripäevaks!

*** – vt järgmist postitust.