Taevaisa otsustas täna hommikul siis Kakule ristsed korraldada. Tööle minema hakates oli ilm niisama sompus, tankisin ratta maja ees kanistrist ära ja aidaa. No ja Vabaka peal kusagil Hiiu kandis siis hakkas peale. Kogu talve jooksul kasutamata jäänud reserv kallati ilmselt Kakule kaela. Vihma. Rahet. Seda viimast tuli sihukeste ühikutena, et tuli õnne tänada, et kiiver peas oli. Kallamine käis kuni Järvevana sillani…
Linna vahel tuli sõita visiir lahti – õhk oli nii niiske, et muidu enam läbi uduse klaasi ei näinud. TLÜ-sse kohale jõudes oli taevas selge, nagu poleks kogu seda pulli olnudki… Ainult et esimene käik oli kemmergu eesruumi, kus tuli kingadest vesi ilusti välja valada ning pükste alaosa porist enam-vähem nii puhtaks saada, et inimeste ette minna kõlbas. Paari tunniga kuivasid püksid ära ka – lõpp hea, kõik hea. 🙂
Apdeit: ristimise läbitegemise eest oli autasuks õhtune kojusõit. Tuledes linn, loojangukumas taevas, ei ühtki valgusfoori liikumist peatamas… Täielik kaif.