Muljeid tsoonist, vol 2

Eelmisel aastal sai ühe seltskonnaga Tallinna vanglat külastatud – sellest on [L] kusagil eespool juttu ka. Nüüd siis tuli isa Jaanusel jälle idee meid pokri saata, seekord Ämarisse. Ise ta jäi paraku haigeks ega saanudki kaasa tulla, kuid täna olime siis meie teised minekul.

Sama “Lumivalgekese ja pättide” metafoor kehtis suht kenasti ka seekord – ehkki kaplan Olavi oli tsiviliseeritud inimese kombel ülikonnas, meie preili Karoliina sama kena ja klanitud kui tookord ning kick-poksijast pastor Allanit seekord meiega polnud, oli vend Risto endiselt sama musklis, kiilas ja tätoveeritud, Pereraadio hääl Hannes “Evaldipoeg” Hermaküla muidu lohvakate pükste ja pika särgiga (pluss päikeseprillid) ning allakirjutanu endiselt kulunud nahktagi ning veel pikema sabaga kui toona. Hea, et me siiski valvureid ära ei ehmatanud.

Seltskond oli suht samalaadne kui Tallinnas. Esmapilgul ehk nati ehmatav (suures koguses), aga hiljem ära harjudes täiesti suheldav kamp. Muidugi tuli enamusega rääkida omaaegses rahvastevahelise suhtlemise keeles (üks kohalik sell tõlkis meie eestikeelset juttu), kuid meelestatus tundus paljudel suht mittevaenulik olevat, muusika peale plaksutati isegi päris kõvasti.

Millised kaks selli pole vangid...?
Piltmõistatus – millised kaks kutti pildilt ei istu kinni (vasak tagareas on Issanda portree, seda mitte arvestada 😛 )

(õige vastus: punases pusas kutt on Risto ja pildil temast vasakul on Hannes)

Musaga oli algul natuke probleeme, esmalt jäi võimendi kirikusse maha ja sünt jäeti seepärast üldse läbi valvekadalipu tirimata. Et aga sealne pill oli üsna “Pille”-tasemel ning samas oli korralik võim olemas, pidi Risto viimaks veel korra läbi valve käima ja kisakasti kohale lohistama. Kuid tundus, et tasus ära – ehkki esimesed lood tegime ilma mikrita ning Karoliina hääl oli üsna sündi taha ära kadunud. Viimaks võtsime mikri kasutusele ja helipilt paranes oluliselt.

Karoliina, Kakk ja mõned kuulajad

Karoliina laulab lisalugusid.

Peale ametliku osa lõppu valgus rahvas laiali – kes rääkisid meie inimestega, kes tulid sünti uudistama ja palusid meil veel laulda. Karoliina laulis veel paar lugu, mängisin vahele natuke Oldfieldi-kitarri (sündiga ikka), siis aga tulid kohalikud sellid musitseerima – võeti ette mõned tuntud vabakiriku ülistuslood üsna iseloomulikus slaavipärases kastmes. Et aga Kaku pill oli veel võrku jäetud, tekkis mõte poistega koos musitseerida. Tuli välja küll ja vennad olid asjast väga vaimustatud.

Kaku uus bänd

Poistega koos musa tegemas.

Viimaks tuli ühe eesti poisiga jutuks ka Kaku päris-eriala, seepeale tiriti kohe lähedale ruumi nende “arvutiklassi” vaatama. Välimuse järgi olid midagi PII kanti ja netti muidugi polnud (ehkki mingi reglementeeritud ligipääs pidi netile kusagil olema). Küsiti kangesti arvutikirjandust – peab kappides sorima ja mõned vanad asjad sinna saatma, oma aabitsat võiks kah mõned juurde panna.

Nii et kokkuvõttes täitsa asja ette käik. Kutsuti kindlasti tagasi – eks näe, peaks natuke vene keelega rohkem tegelema. Praegu olen liiga tummahammas.

1 kommentaar postitusele “Muljeid tsoonist, vol 2”

  1. Eesti Karismaatiline Episkopaalkirik » Blog Archive » Muljed Ämarist ütleb:

    […] Mõned muljed eilsest Ämari vangla külastamisest koos Risto tehtud mõne pildiga on väljas Kaku ajaveebis. […]