No ei õpi

Kunagi 2011. aastal sai siin kirjutatud sellest, et omaaegse Eesti Rohelise Liikumise asutamiskongressil osalejana ma edaspidi kindlasti rohelisi valida ei saa. Täna anti tollasele otsusele uus kinnitus.

Seltskond otsustas tänasega ilmselt poliitklounideks jäädagi. Ehk saada mitte päris rohelisteks ehk looduse eest seisjateks (keda oleks Eestis hädasti vaja), vaid moodsateks võukrohelisteks, kelle jaoks on olulisemad hoopis muud teemad. Sedasorti tegelased korraldavad pigem suurte majade ees lollinäitusi ning nende kogu “rohelus” seisneb lillepotis maitserohelise kasvatamises (ja põrunumad kodanikud lasevad mõne karuslooma puurist lahti või protestivad lehmade ekspluateerimise elik piimatööstuse vastu).

Isegi puhtpragmaatiliselt oli tänane enesedefineerimine vasakliberite ehk oravate, sotside ja jestidvestide sektorisse küsitav liigutus – valitavates paikades ei jätku nii paljudele lihtsalt kohti.

Eesti vajaks päris rohelisi. Need naljatilgad seda kahjuks ei ole.

Paar mõtet

Kui puuetega inimesed hakkaks maailmas protestima, siis oleks see ilmselt täitsa õigustatud – keskkonna ligipääsetavusega on probleeme enamikus maailma riikides. Avaldaksin omalt poolt toetust. Kui nad teeks seda laamendamise läbi (kreisi fantaasiapilt: Mella sõidab enda elektriratastooliga läbi Apple’i poe vitriini – massi  on sel masinal selleks piisavalt – ja rabab sealt paar i-juppi kaasa), oleks mul ikka kohutavalt piinlik. Sama oleks ka siis, kui viimaks hüsteeriliselt pattu kahetsev riik kaotaks ära kogu taristu Sotsiaalministeeriumist Invaruni (samas tegeliku probleemiga tegelemata) ning trenditeadlikud vasaknoored hakkaksid solidaarsuse märgina kõik jalgrataste asemel  ratastooliga sõitma.

Teine mõte: ma olen juba kaua aega valutanud südant kaelkirjakute salaküttimise üle. Tuli mõte vastav demonstratsioon korraldada – Saku Suurhall sobiks päris hästi. Koroona? Ah, sellest on savi.

Mõtlemapanev

Juhtusin ETV pealt vaatama rootslaste telesarja “On meie aeg” (Vår tid är nu).  Vaatasin ja imestasin tüüpe, kes endale Rootsis elades Mao Zedongi pilte seinale kleepisid ja sotsiaaldemokraate(!) pisargaasitasid – kas nii siis minnaksegi heaoluühiskonnas lolliks?

Olgu, sarja tegevuse ajal ei olnud Rootsi veel täiesti heaoluühiskond, aga sõjast jäid nad puutumata ning sealtkandi elu oli ikkagi märksa kergem kui enamikul muul Euroopal. Ja samasuguseid tainaid oli omal ajal muidugi kõikjal läänemaailmas (kõige kurikuulsamad ehk olid RAFi omad Saksamaal), selle kõige tulemusi aga võib nendes maades näha siiamaani.

Kui mõelda, milliseid probleeme samal ajal siinpool raudset eesriiet lahendama pidi, siis näib asi küll eri planeetidena. Nii et paradoksaalselt tuleb loota, et meil siin elu liiga põhjamaiselt heaks ja igavaks ei muutuks…

APDEIT 09.02: panin toakoristamise kõrvalt teleka mängima ja sattusin nii ka järgmise osa peale. Üksnes kahe osa järgi otsustades tekib huvitav küsimus: nähtu põhjal on tegu ühe parima seni nähtud marksismi- ja kommunismivastase sarjaga, aga kas see oli tegijate eesmärk? Tänase Rootsi järgi võiks arvata, et seal, kus mina näen lurjust, näevad mitmed sealpool kangelast…

Kõnekas portree

Leidsin ühe veebiviite kaudu põneva portreeloo soomlaste Iltalehtist. Kollane leht küll, aga see lugu pani mõtlema.

Just selles võtmes, kuidas liiga heast elust võib (juba meditsiinilises mõttes) lolliks minna. Inimene elab ühes rahulikumas ja tasakaalukamas paigas maakeral ehk siis Soomes (olgugi, et ka seal on asjad hakanud viimasel aastakümnel logisema – aga isegi vastutustundetutel valitsustel läheb ikka päris kaua aega, enne kui nad suudavad terve selle ühiskonna torust alla lasta). Ja lihtsalt kardab.  Midagi ette aga ka ei võta, lihtsalt tiksub. On.

Kunagi oli lemmikute seas K.A. Hindrey lahe lasteraamat “Lõhkiläinud Kolumats”, kus oli lugu arast Antsust:

Kartis välku, kartis kõue,
pimedas ei läinud õue,
kartis hiirt ja kartis rotti,
kartis nurgas jahukotti

Nüüd tuleb vist Hindrey ka prohvetite hulka arvata… Aga selle loo võiksid päris paljud läbi lugeda. Ning siis otsustada: ei, mina nii ei tee. Mina tahan normaalset haridust, viisakat töökohta, korralikku elamist, toredat perekonda ja inimväärset ühiskonda. Ja olen valmis kõige selle nimel tõsiselt pingutama.

Õpetlik lugemine

“Edasi” on huvitav väljaanne. Juba nimi on kõnekas – sama nime kandis omaaegne “EKP Tartu Linnakomitee, EKP Tartu Rajoonikomitee, Tartu Linna RSN ja Tartu Rajooni RSN häälekandja” (oma aja kontekstis oli teiste samasugustega võrreldes tegemist veel natuke tervemõistuslikuma väljaandega). Nüüd on neil siis vaimne järeltulija.

Ja pagana huvitava pildi saab ühe teatud seltskonna mõttemallist – vabatahtliku intervjuu läbi veel pealegi.  Ainult natukene hirm hakkab.

Huvitav lugemine

Collin Cleary, “What is the Metaphysics of the Left?” (1. osa ja 2. osa).

Sel veebilehel ilmub seda ja teist – mõni lugu asjalikum ja teine vähem. Ka siin võiks ehk mõne punkti üle arutleda/vaielda, aga üldise pildina üsna väga adekvaatne. Päris täppi on esimese osa viis põhiteemat  (ehkki mõnes kohas võiks mõne asja üle taas arutleda, on väga hästi välja toodud iseenesest asiste algideede kuritegeliku lolluseni ülevõlliajamine) ning manipulatsioonide loend teise osa keskel. Kokkuvõttes jõuab suhteliselt samasse kohta välja kui mitmed siin varem viidatud raamatud (näiteks Scrutoni oma).

Eriti kohane on see aga  tänase uudise kontekstis.

Õpetlik värk

Aitäh Eesti meediale loengute tarvis suurepärase näitematerjali pakkumise eest viimase paari nädala jooksul (näiteks see – et üks vanema põlvkonna rootsi poliitik pole internetimeemidest, 4chanist ja trollimisest midagi kuulnud, võib  talle andeks anda, ent eesti kirjatsurad peaksid märksa nooremad olema ja neid asju teadma). Asja tegeliku saamisloo kohta võib lugeda näiteks siit (ADLi ei saa vist küll kuidagimoodi parempoolsetes sümpaatiates süüdistada), viiteid leiab netist veel palju.

Sügisest läheb ITSPEA materjalides käiku – paremat päriselunäidet sulavatest helbekestest ja nende äraspidisest maailmast ei oleks vist isegi tellimise peale saanud. Sõnavabaduse ja tsensuuri teemadesse igati teretulnud täiendus Claire Foxi ja Mick Hume’i raamatutele.

APDEIT: Pärast tuli mõte, et võiks hea materjali eest midagi vastu pakkuda.  Näiteks järgmise kõmuloo idee: EKRE avas esinduse Kuu tagaküljel (teate ju küll, kes seal ühe teooria järgi pidid elama, eks?). Illustreeriva videomaterjalina võib kasutada näiteks seda siin.  Tõsiseltvõetavuse pärast pole tarvis muretseda: ei saa kahjustada midagi, mida pole juba kaua aega olemas olnud.

Nagu tellitud

Kohe peale eelmise postituse lõpetamist saatis ERR RSS-i kaudu ühe naljaka loo.

Iseenesest ju tavaline noore inimese blogipostitus. Väga kindla ja väga teistmoodi maailmavaatega inimese oma – aga kui see oleks tema blogisse jäänud, oleks noogutanud (“nojah, igaüks näeb omamoodi – aga meil on sõnavabadus”) ja edasi läinud. Aga miks pärgli päralt avaldab ERR kellegi noore uusmarksisti blogipostitusi?

Meenus kunagi loetud raamat – Holger Puki “Öine lahing”. Lugu sellest, kuidas kangelaslikud komnoored Arnold Sommerling, Osvald Piir ja Eduard Ambos peale 1. detsembrit 1924 lahingus Eesti kaitsepolitseiga surma said.  Paraku oli sm Pukk üksjagu kommunist (ehkki kirjutada ta oskas) ning tema kolm kangelast sisuliselt omaaegsed lumehelbekesed, kes Stalini agentide poolt ajupestuna pidid selle eest eluga maksma. Annaks taevas, et siinsetel naiivikutel natuke kergemini läheks.