Sellest loost

siin võiks järeldada kaht asja:
* hea elu ajab inimese lumehelbekeseks
* lumehelbeke on jube  raske olla

Õnneks on kogu lool reaalsusega suhteliselt vähe pistmist. Mina õppejõuna sellist reaalsust näinud ei ole, ei taha näha ka.

2 kommentaari postitusele “Sellest loost”

  1. zoom ütleb:

    Ma lugesin ka seda artiklit ja ma ei saa blogisisselamdest aru, et kes need lumehelbekesed on? Ma ei ole sotse kunagi valinud ja seetõttu see kirjutis tundus ülepaisutatud ja propagandistlik.Samas minu kahe lapse kahes eri koolis just selline ülejalapoliitika toimus. Tegemist Tallinna mitte-eliitkoolidega.

    Põhikooliõpetajad ei tulnud digiteemadega toime, oli oluliselt vähendatud ainekava ja paljudele sisuliselt pandi eimillegi eest hinne ära, et ei peaks suvetööle jätma.

    Keskkoolis mingid zoomitunnid toimusid, aga samuti vähendatud mahus ja enamasti olid pooled õpilased tundidest puudu.

    Artikkel vist ainult ühte fakti tõi välja eksamite tegemise osas ja seda ei oldud eelmise aastaga võrreldud. Aga kõrvaltvaatajana oli asi üsna hull ja õppimist reaalselt oli poole vähem.

  2. Kakk ütleb:

    Tere ja aitäh arvamast!

    No võimalik, et mul nende kõige hullemate juhtumitega kokkupuuteid ei ole. Ja tänu Birgyga koostööle tean õpetajate probleeme natuke ka.

    Kui Zoomi jms asju mainida, siis minu arust on siin põhimõtteline viga tehtud – Zoom, Webex, Teams ja Jitsi on eeskätt grupitöövahendid, mitte e-õppelahendused. Sellest, et “tehke videoid!” on mööda arusaam, olen korduvalt ka siin kirjutanud. Suhtlemine õpilastega on oluline, aga palju õigem on teha seda sünkroonse ja asünkroonse suhtluse seguna, kusjuures põhirõhk on viimasel (ja esimene võiks video kõrval käia ka tekstivestlusena). Viimastel aastatel olen üha rohkem pruukinud selleks kõige lihtlabasemat e-posti.

    Aga jah, see artikkel… Õnneks ma olen seniste kogemuste põhjal noorte inimestega pigem veendunud, et nad EI OLE sellised, kes oma peaga midagi tehtud ei saa, sügavasse (meditsiinilise astme) depressiooni kukuvad ja viimaks end ära tapavad. Olen ise olnud 100% koduõppel seitse esimest kooliaastat (kuna nõukareaalsus oli selline, et tserebraalparalüüsiga välja minna tähendas riskida sellega, et mõni “korralik kodanik” su lihtsalt läbi sõimas) ja enda kohta võin küll öelda, et õppisin üsna teadlikult enda arendamiseks juba üsna varakult. Ma lihtsalt keeldun uskumast, et ma nii valge vares olen.