Silt: IT

memcpy

Täitsa veider, et see ajalooline ülevaade oli siiani kahe silma vahele jäänud.

Varasematest oli loetud nii TÜ informaatikute ajalugu kui ka ametliku doktorijuhendaja prof. Jürgensoni mahukas kolmeköiteline TTÜ informaatikainstituudi oma – aga need olid mõlemad akadeemilise kaldega. Seetõttu on Andres Küti projekt, mis keskendub just “metsikute üheksakümnendate” Eesti IT-äri alusepanijatele, eriti huvitav lugemine (ehkki seal on põgusamalt ka akadeemilist poolt sees). Eriti harivad on põhiteksti kõrvale lisatud selgitavad märkused.

Ise olen enamikust raamatu tegelastest ilmselt 1/2 põlvkonda (tehnoloogilist, mitte inimpõlve) tagapool, aga paljud asjad tulid väga tuttavad ette. Keskkooliaegne informaatika Oktoobri rajooni Õppe-tootmiskombinaadi Yamaha MSX klassis, mis tulevase karjääri hoobilt inglise keele pealt informaatikasse suunas. TTÜ rebaseaasta esimesed “haltuuraotsad” tollases Invaühingute Liidus 10MHz XT-arvutil, järgnev Invaregistri tegemine ning sealt alguse saanud xBase (dBASE, Foxbase, Clipper, Paradox, FoxPro) -poolprofikarjäär (peamiselt tollastes sotsiaalsfääri asutustes). Infolehe “Informaatika kõigile” toimetamine (sisuliselt tegin üsna mitu aastat üksi kogu lehte) jpm.  Minu puhul jäi tollal akadeemiline pool peale – ent tollane tehnoloogia (sh esimene päris oma arvuti, 25Mhz 386DX), 90-ndate jututoabuum jpm olid taas väga tuttavad, kuna see kõik toimus ka TTÜ-s. MUME’i on pikalt mängitud ja Lõvi tunnen ka. 🙂

Ainus veidi arusaamatu detail raamatus on üks miskipärast sinna kaasatud inimene, kelle intervjuustki nähtub, et tal tollase IT-kultuuriga pea igasugune seos puudus.  Kui aga see kõrvale jätta, on tegemist väga põneva (ja kohati täiega nostalgilise) lektüüriga – aitäh tegijatele!

Eksperdi värk

Tehnoloogiaekspert Voldemar Vänt annab teada: ise autojuhtimine on ohtlik! Iga auto, mida kasutajal endal on lubatud juhtida, võib ju vastu posti sõita! EL-s peaks olema lubatud ainult isesõitvad autod (khm, ja muidugi ainult meie firmas loodud tarkvaraga…)!

…

Kui eespooltoodu jabur tundub, siis võib vaadata Postimeest, kus samaväärne uudis tõepoolest sees on. Oli kadunud Steve Jobs, mis ta oli – aga sellist juttu, nagu praegu üks tema jüngritest ajab, ei oleks ta ilmselt rääkinud.

IT-rahvakalender

… sai viimaks Kakupessa üles pandud.

Mõnda aega oli jutt, et ehk ülikool teeb sellest mingisuguse endale vajaliku turundusjupi. Kuna aga see jäi (ilmselt ka koroona tõttu) juba üle aasta venima, siis nüüd on see tavapärase vaba litsentsi all Kakupesas olemas.

Head peatselt saabuvat pingviina- ja kettaheitepäeva kõigile!

Sõss kärneriks?

Üks sõber saatis eile väljavõtte ühest säutsust. Töötasin jupp aega nende firmas ja kirjutasin turvakoolitustele lugusid peale. Säuts oli ühelt pahaselt kliendilt, kellele kohe üldse ei meeldinud asjaolu, et loos oli abivajaks naiste- ja abistajaks meesterahvas (ning mõned asjad veel samast ooperist).

Jäin natuke mõtlema. Kõige lihtsam oleks lihtsalt õlgu kehitada ja öelda midagi stiilis “opinions are like assholes, everybody got one” (koos mentaalse noogutusega “järjekordne lumehelbeke”).  Paraku aga muudab asja see, kus see  lugu juhtus.

Tegemist oli IT-ala turvakoolitusega. Maailma kõigis armeedes on küberüksused ning tõsine küberrünne on tänapäeval juba peaaegu casus belli.  Seega ei ole see valdkond enam ammu “nohikute mängumaa”.  Lahinguväljal vedelakslöömist karistati vanas Roomas detsimeerimisega (üksus rivistati üles, iga kümnes löödi maha).  Selles vallas ei ole päästikuhoiatusi ega turva-alasid (tänapäeva sõsside mõistes, millest siin natuke varem kirjutasin). Ja kui luure ütleb, et konkreetse kaitsja saab rajalt maha võtta millegi nii elementaarsega kui oskuslikult solvav e-kiri, siis seda ka raudselt tehakse.

Olgu – oletame, et kodanik hakkab tegelema millegi lihtsamaga, näiteks Wal-Marti IT-d turvama (tegu oli ameeriklasega). Tekib paralleel poesaali turvamehega, kellele pätt paneb rusika (või ka noa) nina alla ja käratab “Mis sa siin töllad, pede sihuke? Mine munni, juudijunn!” (see peaks küll igasugused päästikud tööle panema).  Kas siis hakatakse nutma ja joostakse kaebama? Või keeratakse ütlejal käsi selja peale ja tüüp kõhuli maha?

Karta on, et kui inimene hakkab põrkama juba nii väikesest asjast kui soorollid õppeloos, siis ei ole tal päriselus just suurt lootust hakkama saada. Ei küber- ega pärisruumis.

Seiklus läpakaga

Kaku Asus Zenbooki voolupesa (kuhu toitejuhe käib) hakkas mõne aja eest lollisti loksuma. Paraku ei olnud aega asjaga väga tegelda, täna hommikul läks asjandus lõplikult katki.

Vaatasin netist ühe koha, kus läpakaid parandatakse, ja lendasin sinna. Öeldi, et tuntud probleem, aga vajalik jupp tuleb tellida, oodata umbes viis tööpäeva ja maksma läheb 65 eurot.

Jama küll, kui põhitööriist nii kauaks ära võetakse, eriti kui veel lähipäevadel on kolledžis vaja lõputöökavandite kaitsmistega tegelda. Esimene käik aga tuli koju – kuni läpaka akut veel jätkus, sai tõsta elulised pooleliolevad asjad teisele kettale, täieliku varukoopia jaoks enam voolu ei jätkunud.

Kuna algne lahendus ei tundunud kõige parem, sai võetud lauaarvutis veeb lahti ja otsitud veel. Ühes kohas Asusega ei tegeldud, teine pakkus juba natuke paremat diili – kolm tööpäeva ja 50 eurot.  Viimaks saigi selle ettevõtte aadress GPSi pandud ja kesklinna kärutatud.

Koht oli suur korrusmaja, mille allkorrusel paistis kätte kohe arvutipoe silt. Mitte sama nimega kui see, millega alguses räägitud sai, aga kuna sildil seisis ka “hooldus”, siis miks mitte proovida.

Poes tegutsevad vene kutid (kes aga rääkisid väga kenasti eesti keelt) pakkusid alguses, et teevad homseks korda – juhul, kui voolupesa olemas on. Kui ei, tuleb ka nädalapäevad oodata. Raha aga taheti vaid 35 eurot. Siis mõeldi natuke ja öeldi “Tule tunni aja pärast tagasi”.

Kui Kakk peale söömaskäimist täpselt tunniga tagasi jõudis, anti toimiv läpakas tagasi. Siit moraal: kunagi ei tasu selliseid asju võtta kohe esimesest ettejuhtuvast kohast ning vahel on tundmatumad tegijad palju asisemad.

Teisi asjaosalisi ei hakkaks mainima, aga Reitoni arvutipoe sellidele suur kummardus.