Üks sõber saatis eile väljavõtte ühest säutsust. Töötasin jupp aega nende firmas ja kirjutasin turvakoolitustele lugusid peale. Säuts oli ühelt pahaselt kliendilt, kellele kohe üldse ei meeldinud asjaolu, et loos oli abivajaks naiste- ja abistajaks meesterahvas (ning mõned asjad veel samast ooperist).
Jäin natuke mõtlema. Kõige lihtsam oleks lihtsalt õlgu kehitada ja öelda midagi stiilis “opinions are like assholes, everybody got one” (koos mentaalse noogutusega “järjekordne lumehelbeke”). Paraku aga muudab asja see, kus see lugu juhtus.
Tegemist oli IT-ala turvakoolitusega. Maailma kõigis armeedes on küberüksused ning tõsine küberrünne on tänapäeval juba peaaegu casus belli. Seega ei ole see valdkond enam ammu “nohikute mängumaa”. Lahinguväljal vedelakslöömist karistati vanas Roomas detsimeerimisega (üksus rivistati üles, iga kümnes löödi maha). Selles vallas ei ole päästikuhoiatusi ega turva-alasid (tänapäeva sõsside mõistes, millest siin natuke varem kirjutasin). Ja kui luure ütleb, et konkreetse kaitsja saab rajalt maha võtta millegi nii elementaarsega kui oskuslikult solvav e-kiri, siis seda ka raudselt tehakse.
Olgu – oletame, et kodanik hakkab tegelema millegi lihtsamaga, näiteks Wal-Marti IT-d turvama (tegu oli ameeriklasega). Tekib paralleel poesaali turvamehega, kellele pätt paneb rusika (või ka noa) nina alla ja käratab “Mis sa siin töllad, pede sihuke? Mine munni, juudijunn!” (see peaks küll igasugused päästikud tööle panema). Kas siis hakatakse nutma ja joostakse kaebama? Või keeratakse ütlejal käsi selja peale ja tüüp kõhuli maha?
Karta on, et kui inimene hakkab põrkama juba nii väikesest asjast kui soorollid õppeloos, siis ei ole tal päriselus just suurt lootust hakkama saada. Ei küber- ega pärisruumis.