Lõpuks

… tegi istuv valitsus midagi konkreetset. Täna koristati Narvast ära üks kolakas, mis sümboliseeris karjuvat tänamatust, ülbust ja lollust. Järgmised päevad näitavad, kas sellest piisas või tuleb lähiajal samamoodi (üle Narva silla) ära liigutada ka mingi kogus sama ideoloogiat kandvaid kahejalgseid.

Narva linn ja Ida-Virumaa ei jää sellest vaesemaks, kui sealt mingi suurem kogus riigivaenlasi minema kolib – pigem tekib lootus, et sellest võib ajapikku jälle päris Eestimaa saada. Inimene, kes praegu ikka veel integratsioonist sonib, saab olla üksnes kas meditsiiniline juhtum või siis täie teadmisega vaenlase teenistuses olija.

Täna on mitmes kohas kirjutatud, et eesti rahvas hakkab enda selgroogu üles leidma. Annaks taevas, et see nii olekski.

2 kommentaari postitusele “Lõpuks”

  1. vaba ütleb:

    Tegelikult oleks võinud sinna ehitada, kus tank oli, mingi ukrainlaste põgenike maja. Ema lastega maja näiteks. Pangu lilli sinna trepile.

    narvakad on ikka täis jobud.

  2. Kakk ütleb:

    Kahjuks pean suures osas diagnoosiga nõustuma. OK, ehk mitte kõik – aga üsna suur osa küll. Inimesed on saanud 30 aastat võõras riigis elada, võrdlusmoment vene bardaki näol on paarikümne km kaugusel kõrval näha – ja olge lahked, tahavad endiselt, et neid okupantideks nimetataks (sest millegi muu sümbol see läände suunatud toruga tank ei olnud). See on kas väga suur ülbus või väga suur rumalus – või mõlemad kokku.