13.11.2005 arhiiv

Rooma Vol. 4: kodutee & kokkuvõtted

13.11.2005

Eilse päeva veetis Kakk peamiselt hotellis – ei jaksanud teistega koos ringi lendama minna, oleks neid ilmaaegu pidurdanud. Pealegi on Colosseum, kus mõned käisid, juba varem nähtud. Õhtul otsustasime minna kuhugi välja sööma – leidsime ühe tagasihoidliku, ent üsna mõnusa koha kohe ümber hotelli nurga. Pärastpoole istusin läpakaga fuajees WiFi alas (tol päeval ei õnnestunud aga suurt osa netist kätte saada – kummalisel kombel oli Kakupesa üks väheseid avanevaid saite) ja vaatasin telekast Hollandi-Itaalia vutti, kui kohale vajus seltskond hollandlasi, oranzhid rõivad seljas ja õlled käes. Tegid teised oma poiste toetuseks üksjagu kõva häält, kuid kahjuks see ei aidanud – Itaalia võitis 3:1. Päris õhtul ei teinud me kumbki Mardiga targemat kumbki oma läpakaga Wesnothi mängimisest… See läks üle kesköö, nii et magada saime napi 3,5 tundi – äratus oli juba kell pool viis ja lennuk läks seitsmest.

Lennujaama saime sama mõnusalt kui tulles – hotelli bussiga. Turvakontroll on Euroopas tõesti päris karmiks läinud – ja seda pidime Eesti mitte-Schengeni staatuse tõttu läbima kaks korda, nii Roomas kui Frankfurtis. Õnneks on turvajad viisakad ja korrektsed, isegi Kaku pidevalt piiksuv püksirihmapannal lastakse viimaks ikka läbi (lisaks veel taskutest välja tulev igasugu nodi nagu rahakott, mobla, fotokas+patareid jms). Uus mood on nõue läpakaid kotist välja kiskuda – tõsi, tagasiteel seda ei rakendatud.

Koduteel toimus rida omapäraseid kohtumisi erinevate inimestega ja esimene neist oli suht paha maitsega. Lennukis istus Kakk parempoolse rea keskmisel istmel ja akna alla maandus nigeeria tädi (rahvus selgus passist, mille ta korraks istmele poetas), kes sarnanes mingil veidral viisil kõvasti vene uusrikastega – ananassisoeng, kallid, ent maitsetud riietus ja ehted ning eelkõige ülbav käitumine. Esmalt seisis kogu lennuki pikkune rodu inimesi üsna pikalt ootamas, kuni tädi oma kohvrid-kotid üles kappi sai (ja ega temal kuhugi kiiret polnud). Seejärel viibati Kakk suht ülbe zhestiga kohalt püsti. Ja viimaks tuli oma kohale saanud tädile pähe veel korra üles kappi oma koti kallale minna – ja see, et Kakule kotiga laks vastu pead anti, ei olnud märkimist väärt ja vabandamisele ei kuulunud. Parem ei hakka siin oma avameelset arvamust avaldama…

Saime Frankfurtis maa peale tagasi, aega oli ligi neli tundi. Et hommikusöök oli ära jäänud ja lennukis piirduti üksnes sandwich‘iga, läksime ühte paljudest lennujaama söögikohtadest toituma ja istusime seal päris pikalt. Erinevalt mitmetest Eesti vorstitoodetest oli sealne Bratwurst aus lihatoode, ka pärast juurde võetud Paulaneri õlu oli väga hea. Peale sööki pudenes seltskond laiali – meie Mardiga käisime korra poodides ja vaatasime tema läpakast tal kaasas olnud DVD-lt mõnda aega Gibsoni “Kristuse kannatusi”. Jõhker, aga väga hea film.

Teine meeldejääv kohtumine oli hoopis teisest ooperist – nimelt lennujaamas ringi jalutades tunneb Kaku ära, tuleb tere ütlema ja tervise järgi küsima üks neist lennujaamapreilidest, kes toidumürgitusega siinkirjutajat mõne nädala eest ühest terminalist teise tarida aitasid. Sai vähemalt veel kord aitäh öelda – Lufthansa rahva asjalik ja meeldiv suhtumine jätab hea mulje küll. Tänud!

Tolknesime kojulendu oodates ringi, viimaks läbisime oma teise turvakontrolli ja saime oma ootesaali, kus toimus kolmas kohtumine sel reisil – lennukile minekuks sappa võttes ütleb selja taha seisev noor daam korraga “Tere! Ma olen teie endine õpilane.” ja pistab käe pihku. Ilmselt on selline kohtumine iga õpetaja ja õppejõu jaoks tore. 🙂

Lennukisabas paistab ka teine tuttav inimene, aga temast hiljem. Koduteele asume hilinemisega, kuna lennuki ühe mootoriga olla mingeid viperusi esinenud. Lennuk on üpris puupüsti täis ja rebib end maast lahti üsna vaevaliselt, õhku jõudes teeb veel pealegi paraja jõnksu, mis mõned sõitjad päris tõsiseks võtab. Ka mootori hääl ei tundu päris tavapärane. Hiljem see siiski taandub harilikuks reaktiivivuhinaks ja sõit kulgeb tõrgeteta. Lufthansa teenib veel ühe komplimendi – seekord seni parima lennukitoidu (miski ahjukartulite moodi asi liha, paprika ja fetajuustuga) ja hea punase veini eest. Isegi kohv, see lennufirmade alatine nõrk koht, on suht OK.

Viimane osa huvitavate kohtumiste sarjast toimub Tallinna lennujaama pagasiootesaalis – saan jutule kolleeg Trulsiga IT Kolledzhist. Sooviks, et tema lennu põhjus oleks võinud rõõmsam olla (sellest rohkem ei räägi, liiga isiklik), kuid kõrva jäi hoopis mõte ühest teisest ooperist. Nimelt peab norralase ja ameeriklanna pojana Denveris, Colorados sündinud Truls end põhimõttekindlalt norrakaks, kuid täpsustab kohe: “Well, I’m an Estonian now.” (jutuajamine toimus inglise keeles, kuid mitu aastat Eestis elanud Truls tuleb toime ka eesti keelega). Meil eestlastel oleks sellistelt inimestelt üksjagu õppida, just suhtumise osas.

Saime ilusti lennujaamast välja, tellisime kamba peale takso (tuli kõvasti odavam) ja maandusime iga roju oma koju.

Lõpetuseks veel paar iseloomulikku asja, mis Roomast meelde jäid.

Meeletult paks kultuurikiht, mida aga paraku tänased roomlased vist piisavalt hästi ei hinda. Me oma Tallinnas võime hoobelda lääne turistide ees viie-kuuesaja aastase vanalinnaga, seal kohtab ka parajas slummis vanu akvedukte.

Rooma liiklus on fenomen omaette. Esmapilgul täielik kaos, mis aga suhtub näiteks jalakäijasse viisakamalt kui Eestis (ehkki ka meil on asi pikkamööda paranemas). Esimest avariid nägime alles ära tulles varahommikul, kui magistraalil oli üks baigimees autole sisse sõitnud.

Rooma liiklust valitseb motoroller. Ilmselt parim viis selles möllus liikuda, odav ja ökonoomne. Traditsioonilise kujuga Vespade ja Hondade kõrval kohtab sealkandis aga ka vägevamaid vendi – ilmselt vähemalt pooleliitrise mootoriga varustatud pirakaid hübriide rollerist ja cruiser-tüüpi tsiklist. Ka päris tsikleid on üksjagu, kuid roller on siiski põhitegija.

Ja viimaks paraku räpasus. Sellist läbu, nagu Roomas ka kesklinnas igal pool vedeleb, ei kohta meil ka Lasnamäel. Graffiti on iga vaba seina lahutamatu koostisosa, seda on täis ka ajaloolised hooned, linnamüür ja akveduktid. Ja niipalju, kui aru saab, on tegu paremal juhul vasakpoolitsevate poliitiliste loosungitega, halvemal juhul aga lihtsalt kellegi pimedasse kohta saatmisega.

Aga summa summarum – täitsa tore reis oli. Nägi uusi asju ja kohti, uusi inimesi ja sai uusi teadmisi. Ja seltskond oli meil igatepidi viimase peal, nendega koos rändaks veelgi.