Rooma Vol. 3: UNIVe, tenorid ja Chianti

Hetkel on laupäeva hommikupoolik ja käimas UNIVe projekti viimane sessioon, seekord meie oma hotelli söögisaalis. WiFi töötab ilusti ja et parasjagu midagi väga tähtsat ei räägita, otsustasin natuke muljetada.

Eile õhtupoolikul peeti UNIVe töörühmade viimased ettekanded ja tõmmati sisuline joon alla, tänaseks jäid peamiselt rahaasjad. Kokkuvõttes oli see projekt vist n.ö. nii ja naa – sai üksjagu kasulikku infot ja uusi kontakte, samas kippus kummitama luige, haugi ja vähi sündroom. Seda sain ise ka natuke tunda – töögrupi juht oli shotlane ja sealsed toimimismudelid on meie omadest üksjagu erinevad. Oma e-kursused (“Arvuti abiga ühiskonda”) saime aga ära peetud ja loodetavasti oli osalejatel sest ikka kasu ka.

Eilse õhtuse programmi korraldas [L] EITSA, kes tegi välja soliidse õhtusöögi Piazza de’ Fioril (paraku kurvavõitu kuulsusega plats – seal põletati sajandite eest Giordano Bruno, kellele tänapäeval on platsile ka ausammas püstitatud) restoranis “La Carbonara”. Väga vahva traditsiooniline itaalia söögikoht mõnusa atmosfääri ja tasemel toiduga (ilmselt parim pasta, mida seni on õnnestunud proovida). Eriti hea koloriidi andsid kogu üritusele kaks itaalia vanapapit, kes akordioni ja kitarriga sisse marssisid ja laulu lahti lõid – njaa, kui suvaline papi laulab Lloyd Webberi kuulsat “Con Te Partiro”-d (originaalis laulavad Brightman ja Bocelli) täiesti salvestust väärivas kvaliteedis, pole ime, et selle rahva seast Pavarottisid kasvab… Ja see miski itaalia lorilaul, kus papid lolli nägu ja eesli häält tegid, oleks väärinud ka videot. Me polnud mitte ainsad, kes sillas olid – kõrvalsaalis istus keskealine sinjoora, kes papisid lausa pisarsilmi jälgis ja täie hingega kaasa laulis.

Õhtusöögi juurde käis ka suures koguses veini – vahel on päris mõnus lõdvaks lasta ja veini võtta, kuna kodus peab enamasti alati pärast rooli istuma ja nii jääb veiniproovimine kodust väljaspool ära. Kogu seltskond oli vist üksjagu pehme ja ajas laua taga ka igasugu lorajuttu, aga kõik jäid viisakuse piiresse. Takkajärgi võiks öelda, et kulus täitsa ära – öösel magasin nagu kott ja olin hommikul üle pika aja täiesti välja puhanud.

Täna siis saab asi ametlikult ühele poole, homme varahommikul asume koduteele ja õhtu hakul peaksime juba kodus olema.

Kommenteerimine on suletud.