25.03.2012 arhiiv

Pordugaalias… 2

25.03.2012

Nädalavahetus on edukalt seljataga, ehkki kaasa anti räige ńohu. Toosama P-tähega fenomen jätkus täiega ka edaspidi, kogu nädalavahetuse programm löödi segi ning toimus muudki jura (ja nohu tuli sellest, et vahepealne öö sai veedetud muidu väga toredas maahotellis, kus aga ei jätkunud tekke ning tuba oli külm ja rõske nagu kelder). Aga räägiks parem lahedatest asjadest.

Eilne õhtupoolik kujutas endast pikka bussireisi Douro jõe ülemjooksule. Väga ilus kant, meenutab mägede poolest natuke Kerryt Iirimaal. Üks pikem peatus tehti ka – São Salvador do Mundo ehk tõlkes Maailma Päästja mäe juures. Selle all on ilusad pühakirjastseenidega väikesed paviljonid, tipus aga ilmselt klooster (taas kord – kuna mingit aega keegi ei öelnud, siis tulin igaks juhuks poole mäe pealt tagasi. Pärast selgus, et oleks ilusti jõudnud tipus käia). Aga tunne oli päris samasugune kui ühes teises lemmikpaigas, Iirimaa Glendaloughis (kus kunagi sai neli tundi lihtsalt istutud).  Eks ka tuntud palverännakutee Santiago de Compostelasse ei lähe siit väga kaugelt…

São Salvador do Mundo - paviljon ja mägi

Mõne aja pärast liiguti edasi. Taas läbi  ilusate mägimaastike ning õhtuks São João da Pesqueira väikelinna. Seal toimus nii majutuse kui õhtusöögiga üksjagu p-asja, aga viimaks said need tehtud. Meie eesti seltskond avastas kohaliku pritsumaja külje alt täies töökorras … autodroomi. Täpselt nagu omal ajal Tšehhi lõbustuspargis, ent selle vahega, et ühe euro eest sai mõne minuti sõita. Igatahes oli igavesti vahva rammimisfestival. 🙂

Ööbimise asi sai juba mainitud. Õnneks läks päev hirmsoojaks (ca 30 kraadi!) ja see ajas nohu ajutiselt eemale.  Teekond läks edasi ühte veinimõisa kõrge mäe otsas. Koht ise oli vahva, ent juba kohalejõudmine oli elamus omaette – esmalt roniti ühe pinkidega veoauto kasti, mis siis ameerika mägesid väärivat teed pidi jupp maad üles ronis, siis tuli tükk maad jala minna ja viimaks korjas koju saabuv peremees Kaku ja veel mõned tegelased tee äärest džiibi peale. Nendel teedel ei liigu ükski mitte-neliveoline sõiduk ning isegi nende puhul tuleb imetleda nii juhtide kui sõidukite suutlikkust. Võrdlusena võiks tuua katse ronida autoga üles Mustamäe nõlvast  Glehni lossi juures…

Seltskond autokastis

Kohale saime kõik ning peremees kostitas külalisi uhke mitmekäigulise lõunaga, lisaks sai muidugi proovida kohalikku veini (seda lasti 10 000-liitrisest tsisternist…). Viimaks õhtupoolikul jõuti peale samasugust ekstreemsõitu alla Douro jõe äärde, jäeti pererahvaga hüvasti ning istuti kahte lahedasse jõelaeva (või suurde paati). Nendega saime tublisti maad allavoolu, viimaks ootas meid jõe ääres taas buss.

Douro jõelaev

Kokkuvõttes oli täitsa tore reis. Ja muide, Portugali maapiirkonnad tunduvad olevat märgatavalt puhtamad ja rohkem korras kui suurlinnad – sealkandis on kultuurikiht veel täiesti alles.