Silt: Portugal

Pordugaalias… 5

Reedene projektikaitsmispäev tuli päris tõsine. Õppejõud jagati kaheks rühmaks, kumbki punt pidi hindama viit tiimi. Kummagi poole võitjad selgitasid siis omavahel uue kaitsmisega parima.  Lõpptulemused said päris asjalikud, ehkk mitmes kohas tuli kergelt oponeerida – nimelt need, kes veebilehel toimuvat korralagedust liiga palju kajastasid, said enda kaela virina põhiteemaga (andmekaeve) väheses tegelemises. No aga mida paganat sa kaevad, kui algne objekt on selline nagu on – ütlesingi, et me üritame siin katkise mootoriga autot parandada sellel rehvide vahetamise teel…

Natuke oli siiski jõrinast kasu. Teised haarasid kinni ka mõttest, et veebisaidi kriitika tuleks teha õppejõududel, kuna tudengite jutule võib firma lihtsalt käega lüüa. Igatahes kui firmat esindav ülikonnas kutt tuli hinnangut küsima, siis saadeti tudengid välja ja lennati õnnetule tüübile kambaga peale. Vaene vend sai ikka täie rauaga ja hakkas pärast kohe aktiivselt mobiilikõnesid võtma. Aga parem see peapesu, kui et keegi neile mingi tõsise sigaduse serveerib…

Apelsinipuu ja Douro jõgi

Õhtul korraldati siis lõpu-õhtusöök – alguses kõrgel jõe kohal asuval terrassil, hiljem liiguti edasi restorani. Õhtu lõpetas ühe rahvamuusikaansambli esinemine. Suur kamp päris autentse välimusega tegelasi (umbes kusagilt XX sajandi algusest), kes laulsid ja tantsisid – kohe tuli võrdlusena meelde Kihnu Virve ja tema punt. Päris vahva oli. Muidugi üritati ka külalisi tantsima tirida – mõnega isegi õnnestus, aga üldiselt on itinohikud ju suht karud…

Rahvatants

Tagasilend Portost läks juba kella kuuest, seega ärkasin kell pool neli ja pakkisin asju, kella neljast oli takso ees. Vana lendas mööda teid 120-130-se tunnikiirusega. 🙂 Pakkusin õhtul ka tudengitele välja, et mõned võiks taksoga tulla, aga suurt taksot ei õnnestunud kuue inimese jaoks saada ja viimaks läksid nad viiekesi omal käel kohe hilisõhtul lennujaama. Vaesed tegelased olid suht öö läbi üleval ja hommikul mõistagi üsna padjad… Kõigil oli hirmus hulk nodi kaasas ja nii tuli mitmed asjad Kaku kotti ümber pakkida. Frankfurtis tuli lendude vahel üle nelja tunni passida.

Aga lõpuks õnnestus kõigil edukalt koju jõuda. Kokkuvõttes oli päris tore sõit, ehkki portugali stiilis asjaajamine käis rohkem kui korra närvidele ning tööaja kasutamine võinuks paremini korraldatud olla. See-eest aga pakuti sooja ilma, head süüa-juua ja lahedat seltskonda. Need kah väärt asjad. 🙂

Pordugaalias… 4

Kaks järgmist tööpäeva on läinud tiba sujuvamalt. Tudengid teevad oma ülesandeid ja täna oli n.ö. eelkaitsmine, kus kõik 10 tiimi pidid enda homse ettekande “soojenduse” õppejõudude ees maha etlema. Õnneks on väga mitmed tiimid ära jaganud, et algne ülesanne oligi suht mööda ja tolle riidekaubamaja veeb on ajast mahajäänud, ebaturvaline ja laialivalguv saast (eriti jõhkralt lajatas täna üks soomlaste-portugallaste-lätlaste tiim, stiilis drop this shit and get a real e-store solution). Seega homne lõppkaitsmine tõotab tulla üksjagu põnev.

Eile tegid võõrustajad ilusa žesti ja kutsusid kõik õppejõud õhtul Porto mererannas astuvasse restorani õhtustama. Seninähtutest vist üks kenamaid kohti – päikeseloojang ja ookean (lained olid ka märksa suuremad kui meil Eestis).

Päikseloojang Porto rannas

Aga nokkimise korras… Restoranis mängis mõnus mahe jats, mis aga tuli  kõlaritest, mis olid kinnitatud… kõrvalasuva metalse ja veidi roostes (ilmsest mingi laevatsistern oli ümber kohandatud) avaliku käimla ukse kohale. Vahemärkusena oleks küsimus igasugustele kopirastidest närilistele: kui leiab aset selline muusika avalik esitus, siis kas organiseeritud kuritegevusele peaks selle eest obrokit maksma ainult käimlaomanik või ka restoranipidaja (need olid ilmselt erinevad!) ning millisest kaugusest ja/või detsibellist arvates see enam maksustamise alla EI kuulu?  Restoranis istudes oli aga muusika väga mõnus, hoolimata selle omapärasest lähtekohast. 🙂

Veel üks huvitav tähelepanek: sõitsime restorani mitme autoga, kuhu sattus suht juhuvalik. Meie auto viieliikmelisest seltskonnast olid kõik viis aktiivselt kirikus käivad inimesed (ja teisalt olid vist kokku kolm dotsenditasemel õppejõud ehk doktorikraadiga) ning autos tekkis spontaanne, aga seda huvitavam teoloogilis-filosoofiline diskussioon (muuhulgas ka sel teemal, et euroopa kultuuri mõistmiseks on Piibli tundmine möödapääsmatu). Äkki on ikkagi Eestis selles osas midagi paigast ära…?

Aa, lõppu veel üks lõbus seik. Eile oli Kaku vana sõbra ja grupiõe Liisu sünnipäev. Kakk saatis talle õnnitlus-SMSi allkirjaga “Kakk Pordukaalimaalt”.  Sünnipäevalaps tänas viisakalt, aga küsis,  kus sihuke maa asub – selle peale tuli vastata “Pullikaklejatemaa kõrval muidugi”. 🙂

Pordugaalias… 3

Nüüd on kaks päeva tööl ka käidud. Lühidalt võiks öelda, et muljed on seinast seina – hommikused loengud on olnud päris asjalikud ning ka asja vedavad leedu kutid on asised sellid, kuid kohapealne orgunn käib endiselt tollesama p-tähega termini alla. Juba alates tudengitele antud ülesandest – kahe nädalaga töötada välja soovitused, mille abil [L] Marques Soares’i-nimeline riidekaubamaja enda läbimüüki veebis võiks suurendada. Kakk ütleks küll, et enne veebikaevandamisest, klasteranalüüsist ja äriluurest rääkimist tuleks palju lihtsamast alustada ja veebileht korda teha… Ja ikkagi üha enam saab selgeks, et Eestil on mitmeski vallas põhjust päris uhke olla.

Samas on seltskond üldiselt vahva. Tänane pärastlõuna kulus külaskäiguks praegusesse Euroopa kultuuripealinna Guimarãesi (mäletatavasti oli Tallinn selleks eelmisel aastal). Ka siin polnud midagi häbeneda – portugallaste vanalinn on küll ilus, ent natuke väiksem ja ka natuke kehvemini hooldatud.

Kummaline oli see, et ekskursioonijuhtideks oli toodud kolm ülikoolis turismindust õppivat tibinat koos juhendajaga. Uhh… Preilid olid iseenesest toredad, ent lugesid teksti paberilt maha nagu Brežnev ning isegi inglise keele hääldamisega jäädi pidevalt hätta (“kultuur” hääldus nagu eesti keeles jne). OK, algajal giidil juhtub ikka, aga et üldse enda rahvaga suheldud ei saada, pole hea  näitaja.

Osa eestlaste seltskonnast
Osa eestlaste seltskonnast – Matten, Mai-Liis ja Rene.

Pool tunnikest sai ka vabalt linnas kolada – muuhulgas sai hetk istutud kohalikus kirikus ja kuulatud noortekoori ja orkestri proovi. Siis lendas kogu seltskond restorani õhtust sööma.

Restoran vanalinnas
Restoran Guimarãesi vanalinnas.

Söök oli hea ja seltskond ka – lõbusaks läks küll enamik, aga kõik suutsid piiri pidada. Ehkki jah, pärast bussis haaras keegi tudengitest mikri ja mölises terve tagasitee uskumatut absurdi, bussis toimuv aga meenutas olukorda “Arabella” raamatu mereröövlilaeval, kui Taaniel Tina trümmi pokri pandi, ent tema koha  oli seekord sisse vehkinud mitte Halleluuja, aga hoopis Beavis ja Butthead… Jabur, aga vaieldamatult lõbus. 🙂

Homseks saatsin enda tudengitele mõned märkused, mida võiks veebisaidi analüüsil kasutada. Ehk saavad tegijatele märku anda, et veebisaiti oleks vaja kõbida.

Pordugaalias… 2

Nädalavahetus on edukalt seljataga, ehkki kaasa anti räige ńohu. Toosama P-tähega fenomen jätkus täiega ka edaspidi, kogu nädalavahetuse programm löödi segi ning toimus muudki jura (ja nohu tuli sellest, et vahepealne öö sai veedetud muidu väga toredas maahotellis, kus aga ei jätkunud tekke ning tuba oli külm ja rõske nagu kelder). Aga räägiks parem lahedatest asjadest.

Eilne õhtupoolik kujutas endast pikka bussireisi Douro jõe ülemjooksule. Väga ilus kant, meenutab mägede poolest natuke Kerryt Iirimaal. Üks pikem peatus tehti ka – São Salvador do Mundo ehk tõlkes Maailma Päästja mäe juures. Selle all on ilusad pühakirjastseenidega väikesed paviljonid, tipus aga ilmselt klooster (taas kord – kuna mingit aega keegi ei öelnud, siis tulin igaks juhuks poole mäe pealt tagasi. Pärast selgus, et oleks ilusti jõudnud tipus käia). Aga tunne oli päris samasugune kui ühes teises lemmikpaigas, Iirimaa Glendaloughis (kus kunagi sai neli tundi lihtsalt istutud).  Eks ka tuntud palverännakutee Santiago de Compostelasse ei lähe siit väga kaugelt…

São Salvador do Mundo - paviljon ja mägi

Mõne aja pärast liiguti edasi. Taas läbi  ilusate mägimaastike ning õhtuks São João da Pesqueira väikelinna. Seal toimus nii majutuse kui õhtusöögiga üksjagu p-asja, aga viimaks said need tehtud. Meie eesti seltskond avastas kohaliku pritsumaja külje alt täies töökorras … autodroomi. Täpselt nagu omal ajal Tšehhi lõbustuspargis, ent selle vahega, et ühe euro eest sai mõne minuti sõita. Igatahes oli igavesti vahva rammimisfestival. 🙂

Ööbimise asi sai juba mainitud. Õnneks läks päev hirmsoojaks (ca 30 kraadi!) ja see ajas nohu ajutiselt eemale.  Teekond läks edasi ühte veinimõisa kõrge mäe otsas. Koht ise oli vahva, ent juba kohalejõudmine oli elamus omaette – esmalt roniti ühe pinkidega veoauto kasti, mis siis ameerika mägesid väärivat teed pidi jupp maad üles ronis, siis tuli tükk maad jala minna ja viimaks korjas koju saabuv peremees Kaku ja veel mõned tegelased tee äärest džiibi peale. Nendel teedel ei liigu ükski mitte-neliveoline sõiduk ning isegi nende puhul tuleb imetleda nii juhtide kui sõidukite suutlikkust. Võrdlusena võiks tuua katse ronida autoga üles Mustamäe nõlvast  Glehni lossi juures…

Seltskond autokastis

Kohale saime kõik ning peremees kostitas külalisi uhke mitmekäigulise lõunaga, lisaks sai muidugi proovida kohalikku veini (seda lasti 10 000-liitrisest tsisternist…). Viimaks õhtupoolikul jõuti peale samasugust ekstreemsõitu alla Douro jõe äärde, jäeti pererahvaga hüvasti ning istuti kahte lahedasse jõelaeva (või suurde paati). Nendega saime tublisti maad allavoolu, viimaks ootas meid jõe ääres taas buss.

Douro jõelaev

Kokkuvõttes oli täitsa tore reis. Ja muide, Portugali maapiirkonnad tunduvad olevat märgatavalt puhtamad ja rohkem korras kui suurlinnad – sealkandis on kultuurikiht veel täiesti alles.

 

Pordugaalias Porduliinas

Niih, Kakk lendas nädalaks lõunasse. Vabanduseks on osaleda nädal aega [L] IP WISDOM -nimelises europrojektis ning kantseldada koos kümnekonna teise õppejõuga viit eestimaist ja hirmsat hunnikut muumaiseid tudengeid. Asi toimub Portugalis Porto linnas (kui keegi pealkirjast veel aru ei saanud).

Kohalelend läks kenasti. Taas teenis plusspunkti Lufthansa korraliku teeninduse – ja ka tasuta antava korraliku õlle – eest. Tallinn-Frankfurti otsal pakutud jupp kitsejuustupitsat oli üks parimaid seniproovitud lennukitoite (Frankfurt-Porto seevastu serveeris üsna väsinud juustuvõileiva).

Võrreldes varemnähtud Lissaboniga on Porto paraku tublisti lõunaeuroopalikum – päris pealkirjas vihjatud porduvärki veel kohanud ei ole, aga muud veidrat küll. Asi algas juba metroost, millega lennujaamast hotelli tuli rännata – see on siin üsna ebaloogilise ülesehitusega (muuhulgas sõidab kolm-neli liini oma kümnekonna kilomeetri ulatuses kõrvuti). Kui kolleeg Toomas poleks vastu tulnud (tänud!), siis oleks orienteerumine omajagu aega võtnud.  Hotellis on sama tunne kui oli viimati Brightonis – väga uhke numbrituba, aga asjade paigutamiseks pole kuigivõrd ruumi (või käiaksegi nüüd Euroopas nii, et ostetakse iga päev uus paar sokke?). Õnneks on olukord siiski natuke parem kui Inglismaal.  WiFi on toas olemas ja isegi kaabliga võrk toimib, kuigi ilmselt käivad mõlemad läbi sama (suht aeglase ja umbes) ruuteri.

Päris töö algab esmaspäevast, seetõttu saime laupäevahommikul natuke linna vaadata. Peale väikest ringkäiku kesklinnas tekkis kreisivõitu küsimus: kuidas võiks tõlkida portugali keelde meiemaise võõrtermini “pohhui”…? Igatahes vaatas see päris paljudest kohtadest üsna varjamatult vastu.

Pilte tegin vana Pentaxi seebikaga, need lähevad pärast Kakkr’isse üles. Praegu ainult paar asjakohast jäädvustust.

Tondiloss Porto südames
See maja asub Porto peaväljaku ääres. Tallinnas võib sada häda olla, aga ilmselt sellist sissevisatud akendega umbluuhoonet meil Vabaduse väljaku või Raekoja platsi servas ette ei kujuta.

Linnapuhastaja...
Porto tänavad on ausalt öeldes lõunamaiselt räpased.  Ilmselt on keegi sellest ka teada andnud, igatahes on ühele tädile antud käsk midagi ette võtta. Tädi võttis siis suure puhuri ja puhus kogu sodi süstemaatiliselt kõnniteelt sõiduteele autode vahele… Äkki on ka Portos Keskerakond võimule saanud?

Katuseremont a la MacGyver
Portos elab ka MacGyveri hingesugulasi. Vaat milleks kõik üks korralik maalriteip võib hea olla…

Nii et esmamuljed linnast on üsna kahetised. Meeldiv kliima, ilus loodus ning kindlasti vaieldamatult paks kultuurikiht, millega kohalikud kahjuks üsna hooletult ringi käivad. Ja kuna seda p-tähega asja nii palju on, siis pole ka väga ime, miks siinkandis “Kreekat tehakse”. 🙁

Aga et esmamuljed väga nutused ei jääks, panen lõppu ka ühe ilusa vaate linna läbivat Douro jõge ületavalt raudsillalt:

Vaade Douro jõele