Taanlastega Tallinnas

Nädalavahetusel käis külas Kaku taani õde Vita koos enda kaasa Kristianiga. Kiirest ajast hoolimata õnnestus plaanitud programm suures osas ellu viia, mõned ära jäänud tegevused sai uutega asendada. Käisime mööda vanalinna (hotelliks valitud St Olav on külaliste jaoks päris hea valik, asub vanalinnahuvilise jaoks pea ideaalses kohas Laia tänava alguses).  Nalja sai muidugi Pika tänava ja Pika jala nimedega, kuna “pik” tähendab skandinaavia keeltes midagi…. mehist (vastukaaluks muidugi tuli rääkida, et Tallinnas ei ole hea Põhjala keeltes kõva häälega “valge suu” öelda). Reede õhtul käisime koos Toomkirikus Rebecca Kontuse kontserdil, pühapäeva hommikul leidsid nad üles Toompeal asuva “tsaari samovari” ning õhtul käisid ka meie teenistusel Kaku sündiväänamist kuulamas. Laupäeval ajasime autoga mööda linna (nägime nii Viimsit kui Lasnamäed) ja tekitasime kodus ühise lõunasöögi. Nii et tegemist jätkus kogu nädalalõpuks. Ilmaga vedas ka, kõik päevad püsis ilus pehme talveilm.

Eriti vahvad aga olid kaks külaskäiku teiste omaaegsete Norra laagrite eestlastest osavõtjate juurde – ühel juhul ei teadnud kumbki osapool kuni viimase hetkeni, kelle juurde külla minnakse või kes tuleb (Kakk, vastik lind, keeldus ütlemast)… Nii et üle 19 aasta uuesti nägemine oli paras põrutus – aga muidugi positiivses mõttes. Hästi tore elamus oli.

Natuke ehk õnnestus kahekordset vastuvõttu Taanis omalt poolt kompenseerida. 🙂

Kommenteerimine on suletud.