17.12.2007 arhiiv

ITK maja inspekteerimas

17.12.2007

Täna käisin bosside palvel IT Kolledži uut maja Mustamäel ligipääsetavuse (ehk siis erinevate puuetega inimeste) vaatenurgast üle kaemas.

Ausalt öeldes lootsin paremat. Ei hakka esialgu siin kõiki detaile suure urinaga välja tooma – kirjutasin külaskäigu järel bossidele detailse raporti koos fotodega, andsin hindeks napi “rahuldava” ning palusin mõnele ehituse eest vastutavale kodanikule koledat häält teha ja piitsa vibutada. Nii et näis, kas mõikab.

Igatahes kui sihukest tuliuut õppehoonet ei suudeta kah ligipääsetavaks teha, on meil küll arhitektide koolitamisega midagi tõsiselt paigast ära.

Paar toredat asja

17.12.2007

Esmalt lugesin eile Ekspressi (varem ei jõudnud) ning seal oli lugu Mäo avariist.

Poleks uskunud, et Eesti press suudab sedalaadi loo teha. Uurivale ajakirjandusele omaselt detailne ja samas neutraalne, mitte süüdlasi otsiv (hea kontrast veebikommentaaridega samal teemal). Ja mis kõige rohkem imponeeris – see, kuidas sedalaadi traagilisse loosse oli Tarmoga seoses isegi väike huumorinoot põimitud. Tarmot põgusalt teades võib öelda, et talle oleks selline meenutamine ilmselt meeldinud. Mees oli oma elus mees omal kohal – nüüd on ta siit läinud ning tuntud tarkus “sündides tulid siia nuttes ning kõik teised ümberringi naersid õnnelikult – mine nii, et ise naerad õnnelikult ja mahajääjad nutavad” on tema puhul küll paigas. Kui kunagi endal minek on, võiks meenutamine samas stiilis olla.

Ja teine tore elamus oli eile telekast vaadatud “Eestimaa uhkus”. Meie negativistlikus “lemmiktoit-on-teine-eestlane”-ühiskonnas on selliseid asju hirmsat moodi vaja. Ning tõesti, Eestimaal on toredad inimesed täiesti alles. 🙂