16.12.2007 arhiiv

Laagerdamas

16.12.2007

Ilpo-sensei oli sel nädalavahetusel koos pundi oma jüngritega jälle siin. Mõnda vana tuttavat oli täitsa tore näha: kui nii edasi läheb, on meil Turus varsti lausa sõprusklubi olemas.

Mahv oli muidugi korralik ning paarinädalasest intensiivtrennist kurnatud hüppeliigestele see üldse ei meeldinud… Osa asju õnnestus kaasa teha, osasid tuli kõrvalt vaadata. Aga uut kõrva taha panemiseks jätkus nii ehk naa. Sellise kaliibriga meistrit on alati kasulik näha.

Eksamiga läks asi natuke pange ja hoopis ootamatu nurga alt – polnud piisavalt pehmet nunchakut, enda “poolpehme” on kumites täiega vastu kätt-jalga uhamiseks ikka liiga kõva. Nii tuli kõik tehnikad õhku teha ning sensei ei jäänud rahule. Nüüd tuleb kevadises laagris nunchaku kumite uuesti esitada (ja enne selleks mingi eriti pehme nunchaku hankida, millega võib inimest ohutult udjada), siis saab eksami tehtud. Hea veel, et niigi läks, seal oli kindlasti norida muudegi asjade kallal. Ehk päästis halvemast viimane Sakugawa no Kon Sho -kata – seda tehes olin juba eelnevast nii küps, et ilmselt tekkis mingi n.ö. mushin ehk “tühja meele” seisund. Igatahes selle eest hoopis kiideti.

Hästi hea meel on, et kogu algajate trennipunt laagrisse tuli ja et sügisel alles trenni tulnud ja meie poolt hoolsasti drillitud sellid esitasid kollase vöö eksamil sihukese kumite, kuhu ette IRL poleks kuidagi tahtnud jääda. Vinge vaatepilt oli. Eks sellisegi asja nimel tasub punnitada.

Igatahes aitäh Ilpo-senseile ning jätkame vehkimist.